Tänu ettenägematutele asjaoludele, mis võiksid kogemustele toetudes juba ette planeeritud olla, saime nii hilja koju, et pakkisime asjad kuue nädalaseks reisiks alles hommikul, tund enne kodust lahkumist. Saabumispäevaks oli mu sünnipaev. Hakkasime sõitma kell 8 Eesti aja järgi ja kohale jõudsime peale lõunat nelja paiku. Päev venis 31 tunniseks. New York oli just selline, nagu ma mäletasin (see tähendab Mannhatani osa). Liiklusreeglid kehtivad ainult autojuhtidele-jalakäiale pole punane tuli mingiks takistuseks. Majad on hirmus kõrged ja turistid on igal pool. Uudiseks oli see, et nädalavahetusel on teenindajad tuduvalt vähem abivalmis, ütleks lausa....tigedad. Peatusime Pennsylvania hotelis keset Mannhattanit.Ööbisime NY neli ood. Hommiku alustajaks leidsime hea koha paar kvartalit peatänavast eemal. Kuigi Eestis ma nii tugevat hommikusooki ei söö, on siin heaks starteriks see klassikaline muna/peekon/kartul/apelsinimahl ja kohvi.
Teisel õhtul kohtusime Kaire ja Ediga. Kaire on kolinud New Yorki juba mitu aastat tagasi ja tootab Mannhattanil massöörina viie tärni SPAs, kuhu ta oli peale vastavate eksamite tegemist (et kesklinnas töötada tuleb teha spetsiaalne eksam) lihtsalt sisse jalutas ja pakkus end tööle. Meie hotelli ümbruses olid põhiliselt kiirtoidukohad. Teadjate inimestena vedasid nad meid hoopis Mannhattani kaguosas asuvasse East Villagesse migisse jaapaniparasesse toidukohta, kus valmistati toit meie silme all. Kõik külastajad lihtsalt istusid näoga köögi poole. Toit oli imemaitsev. hoolimata sellest, et minu toit koosnes pohiliselt pisikestes kaheksajalgadest. Andryl, nagu arvata oligi, krevettid. Kaire ytles, et selle koha leidsid nad ka tanu New York Times'i positiivsele arvustusele.
New York Times'i arvustuse leidsime teisestki restoranit NYs. Brooklynis asuvas venelaste linnaosas-Brighton Beachis. Ukraina restoran/tolkes savipott-karashok?/ kus sai pelmeene, seljankat ja borshi. Omanik käis meid ise tervitamas ja meie tellimusele pitsi viina kohta ütles, et neilt ei saa. Mul kurk oli ikka veel haige ja tundus, et pits viina ja just sellises linnaosas, kus valdav enamus reklaame ja tekste on vene keeles, oleks abiks küll. Abivalmis omanik aga soovitas meil käia ära poes ja osta ja kõrvale votta. Ega seda ei saa ju kahte korda lasta öelda. Enne pole kohanud, et restoranis soovitatakse oma viina juua. Niisiis tõingi ja jõingi. Andry hoolikalt mõõtis kaks sorme.....muuseas ...parem hakkas.
Veel üks hea toidukoha leid (loomulikult meie kohalike abiga)- West Villages asuv kuuba-pärane toidukoht, kus minul kahjuks toiduvalikuga ei vedanud (Andryl ja Kairel aga kyll). Vedas aga atmosfääriga ja joogivalikuga (kann Sangriat Kairega kahepeale). Restorani tagumises osas asus lehtla moodi varjualune. Ja teenindus...nagu oleksid oodatud pereliige. Kui olime lõpetanud toiduga, siis lähenes meie lauale Costa Rica noormees, töötaja, kes tundis huvi meie päritolu kohta ja väidetavalt tundes sugulust vähese rahvaarvu kohapealt-ütles, et neil elab 4,5 milj. inimest- pakkus meile konjakit. Konjak oli hea, aga peale poole kannu Sangria joomist... Kaire kysimusele, kas me veel ka omal jalal lahkume, ütles ta (mõõtes meid molemaid silmadega) tema (pidades silmas mind) lahkub küll ja sinu (st Kaire) ma kannan välja. Lahkusime siiski omal jalal ...napilt. Ja hommikul pohmakat polnudki.
Hommikul check out ja autole järgi, mis nüüd meil niiöelda päevaseks liikuvaks koduks. Et meie soovitud Ford Taurust polnud anti Pontiac Grand Prix. Loomulikult Never Lost Systeemiga. Andry käis veel korra läbi Eesti Majast. Ta nimelt andis kohalikku eestikeelsesse ajalehte kuulutuse, et ta eesti ordeneid ja aumärke ostab. Hea idee, eksju? Vahetoenäoline, aga võimalik:).
Noh ja siis ...Nägemiseni New York