Utah

Kohe pärast piiri muutus loodus. Mäed olid nagu samad, aga "tuustid" mäekülgedel olid rohelised ja neid oli tunduvalt rohkem. Isegi põõsad ju puud olid kohati täiesti olemas-ja mida edasi seda rohkem.
Saabusime Utahhi väikest mägiteed kaudu, et näha piiriäärset dinosauruste fossiilide leiukoha muuseumi. Meie kallis Pontu Abi ehk Never Lost system harilikult ikka juhatab meid vastavalt meie soovi järgi kas vähemsõidetavat või kõige kiiremat teed pidi kohale. Mõnikord aga mängib vingerpussi. Soovisime minna kõige kiiremat teed pidi, mida ta alguses ka näitas, siis aga mõtles ümber ja juhatas meid väikesele mägisele teele. Meie muidugi uskusime teda. See oli aga omamoodi kogemus. Eestis nii väikene tee oleks kindlasti väga kehvasti läbitav kruusatee. See aga oli küll kitsas, aga ikkagi asfalt. Ja tee ääres olid küll väga üksikud, aga siiski suhteliselt uhkemad ranchod. Kohale me jõudsime.
Kahjuks dinosauruste kivistisi me ei näinud. See osakond oli suletud. Nägime aga kaljujoonistusi, mis oli kaljusse toksitud 800-1000 aastat tagasi.
Õhtuks jõudsime Salt Lake Citysse. Ja võtsime kaks ööd Little America hotellis. Enne polnud selles hotelliketis ööbinud. Üüratult armas. Isegi fuajees on värsketest lilledest hiiglasuured lillebukettid. Ja tuba...
Järgmine päev avastasime linna. Linna on iseloomulikuks teinud loomulikult mormoonid. 19 saj keskel tulid nad siia Bringham Youngi juhtimisel. Young lõi vaia maasse ja ytles, et siia saagu kirik. 40 aastat ehitust ja valmis ta oligi. Kirik on vägev. Väljast igatahes. Sisse lastakse ainult mormoone endid. Aga arvestades abihoonete ja Youngi enda maja sisu ei saa see mitte vähem suurtsugune olla ka seestpoolt. Kohe peale kiriku aeda ümbritseva aia väravast sisse astumist astus meie juurde üks õde, kes pakkus tutvustavat ringtuuri. Abivalmilt küsis kust me pärit oleme ja mis on meie emakeel. Andryl viitas oma särgile, kuhu suurelt Estonia peale kirjutatud. Et meil ka räägitakse eesti keelt oli tema jaoks pettumuseks. Neil giidina teenivad õed oskavad kokku 42 keelt, aga eesti keelt nende hulgas tema ei teadvat olevat. Abivalmis oli ta ikka. Loobusime siiski abist ja hakkasime omal käel uurima. Oli ka mida vaadata. Samuti on näha igal pool linnas, et 2002 olid nad taliolümpia korraldajateks. Ümberehitused mis sel ajal tehtud... Muusikaline purskaev. ..Vana rongijaama ümberehitus on ka tõsiselt armas. Olümpiaküla, mida reklaamib ka vaatamisväärsusena me siiski vaatama ei läinud. Niigi jõudsime hotelli nii väsinuna, et otsustasime tellida toidu tuppa. Andry tellis pisikese võileiva ja mina salati. Suurt võileiba ei ole me veel julgenud tellida.

Praegu on üheteistkümnes hommik. Erinevalt eilsest tuleb täna paksu vihma. Aknast paistab hoolimata vihmast kauguses olümpiakeskuse poolt leek, mis tundub olevat olümpiatuli. Meie....teele....