Cedar City

Cedar City, mis oli meie järgmiseks ööbimispaigaks on ajalooliselt kaevanduslinn, kaasajal aga Shakespeari festivali igasuviseks toimumiskohaks. Linna enda tänavad (ehk osariigilised) on palju laiemad kui linnadevahelised (ehk riigi poolt toetatud). See on ka üheks Utahhi linnade eripäraks tänu mormoonidele.
Võtsime ka loomulikult festivalist osa. Ei näinud me ei Hamletit ega Windsori lõbusaid naisi, sest sel päeval neid kavas polnud, nägime aga ühte äärmiselt lustakat ja hästi mängitud etendust, kus oli lõike nii siit kui sealt. Vabas õhus, ilusa ilmaga, kenad näitsikud ja noormehed müüvad prantssaiu...mida veel tahta.
Ja ei saa mitte mainimata jätta, et kohalik sherif on tore mees. Enne kui me olime otsustanud, kas soovime üle tee minna või mitte, peatus ta ja lasi meid üle tee. Mis teha tuli minna. Utahi liiklus on vasupidine New Yorkile. Kõik peavad reeglitest kinni...st et vist...

Hakkan juba ära harjuma siinse viisakusega. See tähendab et "How do you do" le (kostku see kas lifti oodates, hotelli+motelli astudes või kusagilt mujal) tuleb automaatselt koos naeratusega "Fine" voi "Very well, how are you... ?" Isegi koos vastava intonatsiooniga. Tegelikult on ju tore, et inimesed naeratavad nii palju, olgu see siis siiras või mitte. Teadlased on ju kindlaks teinud, et kui inimene suunurgad ülespoole tõstab, tõuseb kohe ka ta enda tuju.
Mõnikord lähevad nad küll tõesti liiale. Näiteks ühe suurima elektroonikakaupade keti kaupluste uste peal on tüüp, kelle (tundub, et) ainsaks ülessandeks on öelda naeratusega "Welcome to Best Buy". Ise näevad nad sealjuures välja ülimalt õnnetud. Muidugi, teised saavad vähemalt kaupluses ringi liikuda.
Täna aga ühes toidupoes ajal, kui Andry jäätist valis, olin mina käruga pooleldi keset ühte vahekäiku. Seljatagant kostis "Sorry", vabandasin ka muidugi ja lükkasin käru vahekäigust eest. Mees, minust möödudes, ütles mulle veelkord "Sorry about that". Ta vabandas sellepärast, et oli sunnitud häirima minu rahulikku vahekäigu blokeerimist??? Mis liig see liig. Andry ütles, et tahaks kohe vahepeal kolakat anda sellistele....;)

Kolmeteistkümnes päev

Täna hommikul looderdasime pikalt ja startisime hilja st umbes pool kaksteist. Aga polnud ka plaanis pikk sõit.
Zioni kanjon. Ilus ja eriline nagu nad kõik. Suuruse poolest ei anna muidugi Grand Canyoniga võrrelda. Värviline. Mäed valgest kuni punaseni. Et kanjoni idapoolsest väravast väljuda tuli sõita kõigepealt mäkke. Meie Pontu Abi ehk GPS näitas pikalt sellist pilti.

Siis läksime Korallroosade düünide osariigi parki. Düünide kohta natuke vähe liiva, aga roosad nad olid silmipimestavalt.

Siis veel natuke imeilusate vaadetega sõitu ja olimegi ööbimiskohas.
Täna on viimane õhtu enne kanjonisse laskumist.
Noh eks paistab...
Eks ma natuke pabistan ka.
Lähen nüüd pakkima