Suur Kanjon

Nüüd siis tagasi matkalt.
Alustasime Marble Canyon`ist milles voolab Colorado jõgi ja mis muutub Grand Canyoniks. Grupp oligi täis 14 inimest. Meile anti päästevestid ja sõit algas.
Uhhh...tagasi enam pöörata polnud võimalik ja ka katkestada mitte, sest enne Panthom Ranch`ni jõudmist välja nagunii ei saa ronida.
Esimene päev oli ilus ja kuum, vesi jääkülm, nii et istudes paadi kõrval olevatel täispuhutavatel torudel...ma tõesti ei tea õiget nime... oli meeldiv...kärestikkudes jääkülm karastus ja pärast kiire kuivamine kuuma päikese käes.
Õieti andis paadis istuda mitmes kohas....
ninas, kus suuremate kärestikkude korral oli raske leida aega, et hingata
kõrval olevatel torudel, kus said nii või naa märjaks, aga reeglina üle kahe hiiglasuure laine järjest ei tulnud
paadi külgedel, ninaga kaljuseinade poole toetades jalad torudele, kus oli võimalus, et väiksemate kärestike puhul jääd kuivaks. eriti veel, kui istud tagapool
paadi keskel, kus oli võimalik peaaegu alati kuivaks jääda.....aga mitte alati
paadi tagaosas, mootori juures, kus olid küll ainult meie kaks matkajuhti, kes vastavalt juhtisid meid edukalt jõgemööda alla jäädes ise kuivaks.
Tegime paar peatust, et turnida natuke, et näha kas indiaanlaste eluasemete säilmeid või siis looduse poolt tekitatud vaatamisväärsusi.
Õhtul peatusime kaljuääres oleval liivarannal, kus olid ka mõned põõsad. Meie gruppijuhtideks olid 25-30 aastased Scott ja Emily, kes silmnähtavalt ei korraldanud sellist matka esimest korda.
Meile tehti selgeks, et urineerimise võime ära teha kus iganes vee ääres, aga jälgi maha jätta ei tohi. Raskemaks juhuseks organiseerisid nad WC, mille sisu maha ei jäetud. Käsi pesime kraani all seebiga, kyll jõeveega, aga ikkagi... jalaga tuli pumbata, siis vesi tuli. Toit oli suurepärane.
Uskusin, et saan nendel päevadel ainult sandwitse, aga õhtuti oli soe toit. Eelroaks reeglina küpsised, millele sai peale määrida erinevat sorti juuste, teod, krevetid.... kõike ma ei tuvastanud... Põhitoiduks valikus sooja toitu. Kui midagi ei maitsenud, siis andis väga edukalt süüa midagi muud. Ja eranditult kõik oli väga maitsev. Isegi magustoit oli.
Situatsioon oli nagu realiti shows. Tasakesi toimus tuvumine kes on kes. Hiljem vastavalt olukordadele arusaamine kes on kes.
Magamiseks anti meile veekindel pamp, milles oli suur sinine kilelaadne alus allapanekuks, veekindel madrats, magamiskott, padi.... Valisime liival endale kohad, kuhu end magama panna...ja tuttu. Natuke liiga soe, aga talutav. Pimedaks läks vara ja hommiku äratus oli 5.30, et kasutada ära võimalikult hästi päevavalgust.
Shanon, 18 aastane tudeng, kes oli siin oma 2 aastat vanema venna, ema ja isaga (Philadelphiast) rääksi hommikul, et vaadates tähti, mõtles ta, et miks ta küll igal öösel lageda taeva all ei maga, kuni....
Meid tabas liivatorm pimedas. Kaitsesin end liiva vastu. Magamiskott ja padi tundusid mõttetud, seega toppisn need pampu tagasi. Ärkasin selle peale, et mu külg oli väljakannatamatult märg. Ja ladistas ikka veel. Päästa polnud enam midagi. Ülejäänud olid tõmmanud paarikaupa endale kile peale. Minu kile oli nii märg ja liivane, et seda ei kannatanud puudutadagi. Otsisin välja oma kilest pontso ja istusin asjade otsa kaitstes neid nii palju kui võimalik. Kõik visklesid. Umbes tunni pärast hahetas ja kõik ronisid välja kohvi otsima.
Selgus, et minul oli läinud veel kõige õnnelikumalt, sest hoolimata lisakilest, olid neil nii magamiskotid kui ka padjad märjad. Koos päikesetõusuga kadus ka vihm.
Ja hommikusöögiks... eggs, in any style ,peekon, vorstid, röstsai, müsli (einevat sorti), apelsinimahl...ehk midagi veel, aga sõnu pole niigi...
kusagil kaljupõhjas viietärni hommikusöök.
Asjad kokku ja teele...
Uued kärestikud ja uued mäed ja uued peatused...
Iga päev, enne uut kärestikku (ja mitte ainult), Scott (või siis Emily) jagasid informatsiooni... Enne kärestikke kõlas see umbes nii.... "Aastal 1975, sõitis siiakanti grupp teadlasi ...... ....... ja rohkem pole neid nähtud" Varieerusid loomulikult aastad, tegeleased ja põhjused, aga lugu lõppes alati ühhtemoodi: "Good lack and have a nice day". Kõik väljusid siiski elusalt.
Räägiti ka lugusid indiaanlastest, nende kommetest, mis puudutab kanjoni ja tammiehitusest, mis sinna plaaniti...
Päeva esimesel poolel oli ilm märksa külmem, mis õnneks muutus
Õhtul telkisime(jaaaa....selgus, et meil olid ka telgid.....!!!! ainult, et ei oodatud vihma) Seekord oli suurem liivarand, koos põõsaste ja ..eee.... puudega. Matk aga, mis me sealt tegime oli vägev... Umbes 600 jala kõrgusel asuvasse suht järsku kaljuserva pidi indiaanlaste kalju sees olevasse umbes 800-1000 aastat vanasse eluasemesse...matk oli vägev, vaade oli vägev. Ülejäänuid (st ameeriklasi) hämmastas just kõige rohkem see, et sellisele kohale oli ikka veel ligipääs. Kas keegi polnud kedagi kohtusse kaevanud, kui ta end seal vigastas? Kas tõesti keegi polnud kukkunud?
Hommik. Nagu arvata oligi, kui telgid üleval ega siis saja
Kärestikud läksid tigedamaks ja vee värv muutus. Kohal, kus Colorado ühineb Väikese Coloradoga, muutub vesi oranzikas-pruuniks. Algul ei tahtnud keegi märjaks saada, aga...see ju ainult liiv. Ja mööda lasta võimalust ka ei tahetud, et tunda adrenaliini, hoides kinni ainult mingitest nööridest.
Õhtul järjekordne imekaunis koht. Mul eriline "apartement" vaatega jõele. Samal õhtul, kui olime söönud ja endale võileivad endale homseks ronimiseks kaasa teinud, läksime ka vaatama Fantoomi Rantsot, pool miili paadiga ja miil jala. Pime oli. Rahvast oli palju. Rahvusvaheline seltskond. Küsisn luba jätta Eesti lipp Ranchosse. Ütlesin, et see minu jaoks nagu Everest, kuhu ma iialgi tõenäolislt ei lähe. Võeti rõõmsalt vastu. Tehti pilti, ka külaliste pool....:P. Vot nii

Viimane hommik. Äratus kell viis, et mitte jääda välja matkates liiga kuuma päikese kätte.
Kõik ülejäänud läksid Bright Angeli matkarada pidi ülesse, mis oli üheksa miili, aga varjulisem ja lihtsam. Mina mööda teist. Raskem, järsum, seitse miili (linnulennult küll umbes kilomeeter), aga väidetavalt ilusamate vaadetega ja mida mööda välja ei tulda reeglina, sisse aga minnakse küll. Mul aga oli eeltöö tegemata ja Andryga kokkulepitud kokkusaamispunkt just seal. Scott ja teised üritasid mind küll ümberveenda, aga .... kõhklesin ja läksin.
Ei saa just kurta, et oleks olnud liiga lihtne või siis jahe. Inimesed, kes vastu tulid, olid nagu sõbrad, tervitasid, soovisid jõudu ja rääkisid plaanidest. Kõik plaanisid, kes rutem, kes hiljem välja minna mööda teist rada. Cedar pointis, 1,5 miili enne ülesjõudmist, oli ka rancher, kes inimestele, kes sel kellaajal üritasid alla minna, tegi selgitustööd, et enam ei maksa, päike ja palavus. Päris üksi ma ka polnud. Üks noormees-neiu alustasid minust natuke varem.
Ülesse ma jõudsin. Väsinud, aga hirmus õnnelik. Hirmus hirmus õnnelik.


Aitähh Scottile ja Emelile Flagstaffist, Heidile ja Davile Los Angelesest, Danale ja Toddile Bostonist, Debbile, Shanonile, Thomasele, Timile, Philadelphiast, Johnile ja Nathanile Arizonast, Samile Washingtoni osariigist ja Randile ja Josephile Floridast



Teks kõlab ehk kuivalt, aga tegelikult oli kõik WOW...isegi rohkem, palju rohkem. Lihtsalt kirja ei anna panna.