Las Vegas.

Sõitsime Suurest Kanjonist üle Hooveri Tammi, kus parasjagu suured ümberehitused käivad, Las Vegasesse.
Juba Nevada piiri ääres olid vilkuvate reklaamidega hotellid, mis kutsusid kasiinosse, siis jupp tühja kõrbe ja seal ta kõrgus, Las Vegas. Iga aastaga kasvav. Ehitatakse uusi hotelle. Ju neid siis praegu vähe on. Peatusime suures hotellis, MGM Grandis, et tunda õiget feelingut.
Kontrast oli eriti suur pärast kanjonimatka. Kanjonis oli kõik ehe ja ehtne ja vana, siin uus helkiv ja võlts. Andry käis ja koputas seinu..ei ole marmor.... Loomulikult nägi kõik peensusteni viimistletult ehtne ja vägev välja.
Iga hotell oli omaette maailm koos oma VÄGA PALJUDE butiikide, kohvikute, restoranide, ilusalongide, spade, ujumisbasseinide, konserdisaalide .... ja loomulikult kasiinodega. Peauksest lobbisse sisenendes vist sai tõesti läbi ilma, et oleksid komistanud mingi aparaadi otsa, aga kui juba hakkasid liftide juurde või siis kohvikusse minema, siis viis tee läbi mängupõrgu...ja loomulikult mitte otse. Suutsime nii mõnigi kord ära eksida, sest kui tundus, et läbi hotelli minnes jõuame õige väljapääsuni kiiremini, oli see teede võrgustik nii ehitatud, et mingigi väljapääsu leidmine oli kergenduseks. Suunamärke väljapääsude poole me küll ei suutnud avastada. Suunamärgid näitasid erinevate sisemiste atraktsioonide poole. Oma hotellis orienteerumise õppisime siiski selgeks.
Atraktsioonid olid loomulikult vaatamist väärt. Meie hotellis olid näiteks kaks üüratult armast lõvikutsikat, paljudes olid oma tantsu täistundidel tegevad purskaevud olid veel delfiinid, haid, flamingod... Hotellis New York New York oli ameerika raudtee, mis sõitis üles-alla ümber hotelli. Sõitsin ka...uhhhh...
Eks me veidi kolistasime mööda hotelle. Hotellide vahel oli võimalik sõita ka monorailsiga, mis liikus kiiresti, aga aeg mis kulus hotellides endas liikumiseks....
Paar head elamust. Käisime vaatamas David Copperfildi. Eestis oli meie reaktsioon liiga aeglane, et pileteid saada. Siis Star Treki showd ja näitust. See oli tõsiselt üllatavalt vägev. Sind pandi olukorda, kus sa nagu oleks vastutav mingite asjade eest. Näiteks "võitlesime borgide vastu". Tegelikult kyll me istusime pisikeses ruumis koos u. 20 inimesega stereoprillid ees ja "võitlesime". "Kosmoselaev"me ümber lihtsalt lagunes osaliselt ära ja siis me vaatasime seal kosmost ja võitlust ja ....ah seda ei anna ju kirjeldada. Tulevikus käisime ka, aga sellest ei tohtivat me eriti rääkida, muidu muudame oleviku ära, seega...
Mingit tantsuetendust käisime ka vaatamas, mis -võibolla juba tänu parematele muljetele-ei tundunud olevat midagi erilist. Eriline oli aga pilt, mida nägime kui liikusime oma hotellis tagasi toa poole. Loomulikult läbi kasiino. Ühe aparaadi ees seisid lummatud nägudega kümmekond tiibeti? munka. Nende ees seisis yks harilikes riietes mees ja seletas ja vajutuas nuppe. Mungad vaatasid naiivsete vaimustunud nägudega pöörlevaid kettaid. Ehk meenutasid need neile palveveskeid, mida nad keerutavad.
Andry nägemus asjast: Ahnete kasiinoomanike käsi, kellel pole ikka veel küll, üritab enda kätte haarata ka eluvõõraste budda munkade hangitava raha.
Pontu hakkas Las Vegasesse jõudes nõudma õlivahetust. Oli ka juba üle 3000 miili sõidetud. Sõitsime siis Hertzi esindusse. Meilt taheti auto ära võtta ja uus asemele anda. Pärast pikka selgitustööd...umbes "ta on meile juba nagu pereliige", vahetati õli siiski ooteajal (kulus umbes pool tundi) ja anti tagasi. Iseesneset päris huvitav, mis auto nad vastu oleksid andnud. Meie autolaenutuse teeb laenutajatele keeruliseks see, et meile nõutav on Neverlost System, mida aga igas autos pole. Ja eelmisest kehvemat nad anda ei tohi.
Lahkumine Las Vegasest oli kergendus, mitte et linn poleks vägev, suurtsugune ja vaatamisväärne olnud, aga me olime lihtsalt sellest melust veits väsinud.