Nevadast välja Californiasse ja siis Arizonasesse. Lihtsalt tee läks nii. Arizonases sõitsime piki Colorado jõge allapoole. Mäed olid hoopis teised. Selline tunne tekkis, et kuskil peavad olema trollid. Meie neid ei kohanud. Meie õhtune eesmärk oli aga Lake Havasu City.Sinna ostis kohalik puhkepiirkonna arendeja Robert McCulloch kuuekümnendate lõpus London Bridge Londoni Towerist 2,4 miljoni dollari eest, mis kivi kivi haaval lahti võeti, kohale toodi ja kokku pandi. Sild ühendab mandrit saarega, mis asub jõe keskel. Armas koht. Pakub puhakmisvõimalusi. Kõike mis on veega seotud ja golfi. Me aga sinna kauemaks ei jäänud.Hommikusöök ja edasi.
Otsustasime võtta kaks ööd piirilinnas kaksiklinn-Nogaleses, et käia ara Mehhikos samal ajal kui meie asjad oleksid turvaliselt hotellis. Juba enne Nogalesesse jõudmist muutusid ehitised, majad, kirikud ja isegi sillad, mille alt me läbi sõitsime olid ehitatud ja kaunistatud mehhikopäraselt. Linn ise üllatas meid oma umbkeelsusega. Juba hotelli vastuvõtu lauas sai naine (silmnähtavalt mehhiklane) meist vaevalt aru. Tüüpküsimusi-vastuseid ta muidugi teadis...ja õhtusöögikohas kutsuti meile kassapidaja tellimust vastu võtma.
Hommik ja Mehhkio piir... jalutasime voolavas järjekorras üle. Ka lunimise peale ei õnnestunud meil templit passi saada. USA poole minev järjekord oli paju pikem.Kohe pärast piiri ründasid kohalikud pakkujad... takso ja ravimid. Ka retseptid oldi nõus valmis kirjutama. Ravimid on ka üks põhiline kaubaartikkel, mille järgi sinna minnakse. Üle piiri tagasi tohib aga tuua ainult USA arstide poolt väljakirjutagud retseptidega ravimeid. Läbiotsimisi me aga ei näinud. Kui olime linna turismipiirkonnast välja saanud läks olukord tunduvalt rahulikumaks. Linnas on ainult üks peatänav, väike tegevus ka paaril kõrvaltänaval kohati ja siis algavad mäed, mille külgedel on elamud.
Kindel plaan oli Mehhikos tekila ära proovida. Loomulikult koos kohaliku õpetusega. Ei saa nimetada, et ma just suur tekila sõber oleksin, aga.....üllatavalt hea. Muidugi atmosfäär oli ka vastav. Ja õpetaja oli abivalmis.
Inimesed on hoopis teistsugused...loomulikult. USAs tundub, et mõnele mehele on ikka nokats pea külge kasvanud-isegi restoranis ei võeta ära. Kahtlustan, et mõned mehed sündisid nokatisga ja see lihtsalt kasvab koos kehaga. Üle piiri ja...punutud kaabud populaarsed, aga käisid ka peast ära.Tagasiminek üle piiri oli raskem-nagu arvata oligi...Esiteks oli juba järjekord pikem. Piirivalvur, nähes meie passe, suunas järjekorra ümber ja kutsus meiega tegelema teise mehe. See uuris meie passe. Käskis meil seista kindlas nurgas ja sealt mitte liikuda. Küsimused olid põnevad ja esitatud sellise range...ma näen teid läbi... häälega...
Tema: Mis äri te Brasiilias ajasite?
Meie: Puhkus
natukese aja pärast
Tema Mis äri te Sri Lankal ajasite?
Meie: puhkus
Tema: Nii, et igal pool puhkus jah?
Meie: mhmm
Tema:miks just nüüd puhkus
Meie: noh avanes lõpuks töövaba moment
Tema: Mis te Arizoonas tegite
Mina: White water rafting suures kanjonis
Tema: aa suur kanjon..... miks just augustis Arizona? Keegi ei tule arizonasse augustis, liiga palav. See pole normaalne
Mina: Me polegi normaalsed
Natuke veel toksimist ja andis passid tagasi
Õhtul avastasime vägeva toidukoha Kuigi olin juba arvestanud mingi näksiga, mille me hotelli kaasa võtame, kohe kutsus üks mehhiko koht meid sööma...asi oli ka seda väärt. Toidus olid maitsed kõik paigas. Ports oli üle hulga aja normaalsuurusega ja vastavalt ka odavam. Äärepealt oleks siiski ühe apsaka teinud. Tellisin toidu kõrvale margaritat...võtsin nimekirjast...keskmise. selgus, et ma soovisin tellida 1,2 liitrise joogi. Õnneks jõudsin siiski end parandada (tänu korduvatlele ja erinevate teenindajapoolsetele üleküsimistlele) ja sain normaalsuuruses. :P