Florida.

Ega me päris oma peaga igasugu vahvaid asju avasta (vahvamaid muidugi omaenesetarkusest;)). Meil on raamat ka.
Raamatu nimi on Open 24 Hours ja see on kiid läbi USA osariikide. Kõik asjad seal just paika ei pea, aga valdav enamus siiski. Noh ja sealt saime kavala idee kuidas võita aega. Uurisime ja täiesti võimalik. Nimelt läheb Orlandost Washington DCsse rong, mis sõidab öösiti ja võtab ka Pontu peale (ainuke autovedamise rongiliin USAs). Jääb küll osa idarannikust nägemata, aga see-eest Florida jaoks rohkem aega. Kui me raudteejaamas piletisabas seisime oli meie taga üks paar aastates 40 ja uurisid, et mida ja kuhu. Kui teada said, sattusid vaimustusse. Ütlesid, et nad on korra sõitnud ja see on tõsiselt vahva ja lõbus. Mis saab ühes rongisõidus nii erilist olla? Eks saame teada...
Meie järgmine eesmärk Key West
Et Key Westi jõuda tuleb läbida terve hulk muid saarekesi (Keysid). Umbes 100 miili pikkune tee viibki lõpuks viimase lõunapoolse punktini Ameerika Ühendriikides, kust on Kuubani ainult 90 miili. Ehki igal Keyl on midagi, mida teha, läbisime meie nad peaaegu peatusteta. Ühe peatuse tegime Grassi Keyl, millel asub delfiinide uurimiskeskus. Kuigi brozüürid hoiatasid, et tegelusteks delfiinidega tuleb ette broneerida kuni kuu, sain mina kokkuleppida ujumise järgmisel päeval. Me oleme muidugi Floridas just sellisel ajal, kus on kõige turismivaesem ja hinnad hotellides odavaimad. Ma aga ei ütleks, et neid ka praegu vähe on. Populaarseim aeg on siin talvekuudel.
Key Westis toimub igal päikeseloojangul show, kus erinevad mustkunstnikud, muidu trikimeistrid ja näitlejad kogunevad, et näidata oma oskusi. Vägev, ainult päikeseloojanguga oli kitsas. Puges pilve.
Loomulikult proovisime ka nende paljukiidetud kööki. Meie valikuks oli kalarestoran ajaloolise sadama juures. Haid mida me proovida soovisime, menüüs polnud. Mida mina sõin on mulle osaliselt siiamaani saladuseks, aga maitsev ta oli. Meie suhtlusaldis ettekandja teadis rääkida, et neil ka üks eesti noormees köögis töötab, aga täna teda mitte kohal polevat. Palusime siis talle tervitused edasi anda.
Hoolimata sellest, et maailmalõpuks kutsutakse tihti hoopis Austraaliat, tundus mulle just see koht lõpuna. Ja seda sellises heas mõttes. Üüratult hea auraga koht. No tuled siia, viskad varbad vette, püüad mõne kala, surfad natuke. Tegelikult ega ma tea, aga inimesi oli seal küll igast maailmaotsast ja nad tundusid õnnelikult. Rahulikult kulgevad ja õnnelikud.
Meie aga ei kulgenud rahulikult. Hommikul, pärast päikesetõusu ja tibake logelemist tagasiteele. Grassy Keyl oli kokkulepitud ujumine delfiinidega, millist võimalust mul tõenäoliselt teist korda ei tule.
Enne oli õpetus kuidas käituda ja kuidas mitte. Ja siis delfiinid. Olime kuueses grupis ja meiega tegelseid kaks delfiini, isa ja poeg -Tanner ja A.J. ja nende juhendaja. Juhendaja oli ainukesena veest väljas andes delfiinidele vahetevahel preemiaks jääkuubikuid ja kala. Delfiinid olid vahvad, sametised ja soojad, suhtlusaldid ja andekad. Ah, jälle üks asi, mida ei oska kirja panna.
Põikasime sisse ka Evergladese rahvusparki. Ainuke koht maailmas, kus alligaatorid ja krokodillid koos elavad. Meie ei näinud kumbagi liiki. Meie õnneks ei kohanud me seal ka moskiitosid, keda suvel pidi hulgim olema

Ööbisime Miamai Beachis, et see aga oli meil suht juhuslikuks ööbimiskohaks, siis seal me pikalt ei peatunud. Õhtul oli rannaäärsed kohvikud paksult rahvast täis ja kauplused avatud, hommikul tänavad tühjad...eriti kui võrrelda õhtuga. Poed avati kell 10, 11.
Meil hommikul 11 chek out. Teele... Orlandosse...