Roswellist lahkudes arendasime tempot. Avastasime, et kui kõik päevad kokku lugeda ja asjad, mida me vaadata soovime paika panna, siis kipub ajast napiks jääma.
Seega...
New Mexikost Teksasesse. Ignoreerisime Never Lost Systemi soovitust pöörata lähemale kiirteele-kasvõi tagasisõidu hinnaga ja kokkuvõttes võitsime miililiselt u. 200 ja ajaliselt kindlasti ka (teed polnud nimelt üldse mitte kehvad).

Teksas siiamaani on ühenduses sellise klausliga, et kui soovi on võivad Ühendriikide nimekirjast lahkuda. Lääne pool olid lagedad maad, väikesed külad ja kummituslinnad... noh just täpselt sellised nagu metsikus läänes olema peavad. Seal oli ka palju väikseid naftapumpasid. Ida aga rohelisem ja linnastunud. Meie teele jäi muidugi ka Dallas ja Fort Worth.

Louisiana
Sattusime läbi sõitma just enam vähem ajal, kui möödus aasta New Orleansi üleujutusest. Ja sellest anti märku. Raadios vähemalt. Vestulusshowd, et kuidas käituda kui jälle juhtub ja mida keegi head või halba koges.

Luisiana ja Mississippi piiril teatavasti Mississippi jõgi ja seal nagu vanastigi on võimalik paatidel kasiinos mängida. Jälle tutvustavad suured ja värvilised sildid.

Alabama. Alabama läbisime nii väikeses osas, et jätaks peaaegu et mainimata, aga..
Jõudsime õhtul pimedas Mobile linna ja meid tabas äikesetorm. Et aga meie soovitud ööbimiskoht oli teiselpool linna, oli vaja ületada Mehhiko lahe sopistus üle sildade. Vesi oli nii üleval kui all (lahest viskas sillale), välku lõi nagu paar meetrit autost edasi ja nähtavus oli malbelt öeldes kehv. Aga seda õnnelikumad olime me hotelli jõudes. Hiljem öeldi meile, et laht on sellise ilmaga tõsiselt ohtlik. Ega seal jah peale meie palju liiklejaid olnud.

Ja lõpuks Florida

Üldiselt me läbisime need maad nii kiiresti ja kanrtrirütmides, et hakkasin Pontut juba hobuseks pidama. Harilikult ma ei ole eriline kantri austaja, aga siin...noh kuidagi sobib. Ja teatud osariikides püüab raadio just enamasti kantriviise kinni.