24. augustil läksime siis rongile. Seisime autoga koos teiste soovijatega sabas. Kui meie kord saabus, siis kohalik töötaja küsis dokumente ja pileteid. Andsime.
Vaadates piletitele küsis: Nii, et sina oled siis Maret Tallinn
Mina suht möhh ütlesin. Tegelikult küll, et ei ole. Andry ei tunnistanud ka enda nimeks Andry Tallinn.
Tundus, et piletimüüja oli teinud oma valiku sobivatest sõnadest meie passides.
Nalja tegi see ka kontrollile, kui me ütlesime, et see me kodulinn ja üldse Eesti pealinn.
Ta ütles, et kui me soovime nimed õigeks parandada, siis... me ei soovinud.
Kaks aastat tagasi San Franciscos kirjutati pesumajas kviitungile Andry nimeks Juhiluba.

Rong oli hõbehall, kahekorruseline ja vaikne (häbematult vaikne võrreldes vene rongidega-ütles Andry). Meie kupee oli teisel korrusel
See oli imepisike, aga seal oli kõik olemas. Kaks voodit, millest ühe sai teha kaheinimese voodiks, tool, laud (kokkupandav), tualettis oli isegi dushi võimalus. WC oli nii väike, et seinale oli pandud optimistlik kiri, et sind võib üllatada kui hea võib olla istudes dushi võtmine.
Rongis kutsuti juba enne jaamast lahkumist veinile, snaksile ja kohvile. Vein oli hea ja kogus oli piiratud ainult igamehe viisakusega (ühe istanduse promo). Snaksiks olid puuviljad, küpsised ja maisikrõpsud.
Õhtusöök oli ka hinna sees. Mina võtsin kana, Andry kala. Maitsev oli ka. Ja ajal kui meie sõime, olid meil voodid üles tehtud
Ja rongisõit oli tõesti vägev. Mul pole aimugi, mida see paar Orlandos kiitis, aga meie... enamuse ajast magasime. Pärast selliseid tormavaid päevi, oli lihtsalt hea mitte midagi teha. Isegi raamatud, mida me rongi kaasa võtsime jäid meist peaaegu, et puutumata.
Rong hilines Washingtoni kolm tundi, mis aga ei tundunud kedagi üllatavat. Üks seltskond ütles, et nad pole kunagi õigel ajal jõudnud. Ahjaa. enne Orlandost lahkumist hoiatati, et Lõuna Carolinas võib tulla viivitus, sest torm peaks jõudma sinnakanti rongiga ühel ajal. Aga sellest ei tea me midagi.

Pontu saime ka "kuudist" kätte vigastamatult