Jälle New York.
Kuidagi juba hirmus kodusena tundus. Noh meil ka sama hotell, mis alguses- nurgatagused teada. Peale selle vähemalt üks tuttav eestlane ka. Vahepeal oli mulle juba tekkinud tingitud refleks, et eesti keelt rääkida annab ainult Andryga. Isegi kui mõtteist tagasi Eestis olin, olid mu teistega seotud mõtted ingliskeelsed.
Las Vegases lugesime mingis kohalikust brozüürist jootrahadest. Restoranide ja kohvikute süsteem oli selge, erinevates linnades erinev, aga arusaadav. Jootraha toateenindajale ja pakikandjale ka arusaadav. Mis aga tuli meile uudisena, oli see, et vähemalt Las Vegases soovitati anda jootraha ka pileti ostmisel erinevatele showdele, et paremat kohta saada (meil olid selleks ajaks piletid ostetud) ja hotelli registratuuris tuppa registreerimisel -tema ju esimene, kes sind tervitab ja otsustab, kuhu tuppa sa satud (selleks ajaks oli meil ka tuba olemas). Kõlas uskumatuna ja tundmata teema oli see kui, siis kuidas seda raha anda ja kui palju. Asi vääris järeleproovimist. New Yorkis check in`i tehes pani Andry nagu juhuslikult 10 usd lauale. Ma ka küsisin, et kas oleks võimalik ilusamat või parema vaatega tuba. Suht tõrjuva suhtumisega tumedanahaline daam ütles, et vaatab, mida saab. Andis võtmed. Raha kohta letil küsis, et kas soovime vahetada. Andry ütles talle, et see on tip. Eleveil läksime ülesse tuppa. ... ... ... Tuba oli väike (tuppa mahus peaaegu ainult voodi) ja pime. Korruseliselt asus küll kõrgemal, aga vaadet polnud. Kapi ust polnud võimalik avada ja suured krohvi latakad olid kapi ees põrandal. Voodi oli ka väike. Igatahes hullem kui eelmine kord. "Noh nüüd on siis selge, et jutt jootraha andmisest ei pea paika", ütles Andry. Otsustasime siiski mitte protesteerima hakata...krohv põrandal oleks ju piisavalt põhjust andnud ja läksin alla pakihoidu. Kui üles tagasi jõudsin ootas Andry mind koridoris. Ütles, et kohe pärast minu toast lahkumist helises telefon ja küsiti, kas ta on toaga rahul. Tema vastas loomulikult eitavalt. Siis öeldi, et tulge alla ja tuba vahetatakse ära.
Uus tuba, khmm, oli kahetoaline. Mõlemad olid palju suuremad. Voodi oli suur. Õigemini oli neid kolm (kaks neist väikesed). Kaks televiisorit ja kaks kirjutuslauda, kappe oli rohkem. Vannituba oli siiski samalaadne. Selle hotelli remont, mis oli toimunud tõenäoliselt mõnikümmend aastat tagasi ja korisusviis ei kannata küll kriitikat, aga ruumide erinevus 10 usd eest oli hämmastav.

Kairega ja Ediga saime kokku juba varsti pärast saabumist. Eesti Majas oli reede õhtul baar avatud ja otsustasime uudistama minna. Seal me kokku saimegi. Suvel ei toimu Eesti Majas midagi. Aktiivset tööd alustab ta alles septembris, mil väidetavalt pidi sinna esinema tulema ka Meie Mees. Baaris oli seltskonda koos meiega alla kümne inimese. Populaarseim jook Saku Original. Meil neljal olid kõhud tühjad ja et Eesti Majas ei pakutud isegi suupistet- otsustasime söömas ära käia ja siis tagasi tulla. Kaire teadis täpselt rääkida, et Majas peaks leiduma ka Sovetskoje sampust 20 usd eest, mis otsimise peale ka leiti ja külma pandi. Käisimegi söömas ühes kreeka toidukohas. Kõik olid söögikoha ja toidu valikuga rahul. Ma ei usu, et toit maitses ainult tänu suurele näljale. Tagasi Eesti Majja. Seltskond oli suurenenud. Maret Ani oli seal oma u. 5 sõbraga või fannidega. Algamas ju US Open Grand Slami tenniseturniir. Üks ta sõpradest tundus ka eriti tuttav. Selgus, et mu endine majanaaber. Maailm on ikka väike.
Järgmisel õhtul kutsus Kaire meid külla ühele tuttavale. Andry otsustas mitte tulla - kaua ta ikka karskena pealt vaatab, kuidas teised pidutsevad.... Mina läkisin. Korter oli Central pargist ida pool. Tegelikult oli see küll stuudio, terassiga. Terass oli suur (eriti kui arvestada New Yorgi korterite suurust (väiksust) ja asus kõrgemate majade vahel. Tallinnas ei muretseks ma tõenäoliselt küll sellist elamist, kus naabermajad mu suvisele tõenäolisele lemmikkohale ülalt alla vaataksid, aga siin tundus (oli ka) ta ahvatleva luksusena.Vahva ja lõbus oli. Leidsime mõningaid sarnasusi Sex and the City peategelastega, ainult Edi "tegelaskuju" leidmisega oli mõningaid raskusi- tal ka kõige suurem ja konkurensitu valik. Ja pelaegi, näitelmisannet oli tal piisavalt, et mängida keda iganes.

Lõbus õhtu sai kiirelt läbi ja ka järgmine hommik. Lõuna ajal väljus aga juba meie lennuk. Lennujaamas olid suuremad järgekorrad kui harilikult. Tänu Londonis toimuvale ei tohtinud ka joogivett kaasa võtta. Õnneks siiski arvuti ja fotokatega ei tekkinud probleeme. Pool päeva Prahat ja siis õnnelikult, väsinult ja täis muljeid Eestis tagasi.