Jälle New York.
Kuidagi juba hirmus kodusena tundus. Noh meil ka sama hotell, mis alguses- nurgatagused teada. Peale selle vähemalt üks tuttav eestlane ka. Vahepeal oli mulle juba tekkinud tingitud refleks, et eesti keelt rääkida annab ainult Andryga. Isegi kui mõtteist tagasi Eestis olin, olid mu teistega seotud mõtted ingliskeelsed.
Las Vegases lugesime mingis kohalikust brozüürist jootrahadest. Restoranide ja kohvikute süsteem oli selge, erinevates linnades erinev, aga arusaadav. Jootraha toateenindajale ja pakikandjale ka arusaadav. Mis aga tuli meile uudisena, oli see, et vähemalt Las Vegases soovitati anda jootraha ka pileti ostmisel erinevatele showdele, et paremat kohta saada (meil olid selleks ajaks piletid ostetud) ja hotelli registratuuris tuppa registreerimisel -tema ju esimene, kes sind tervitab ja otsustab, kuhu tuppa sa satud (selleks ajaks oli meil ka tuba olemas). Kõlas uskumatuna ja tundmata teema oli see kui, siis kuidas seda raha anda ja kui palju. Asi vääris järeleproovimist. New Yorkis check in`i tehes pani Andry nagu juhuslikult 10 usd lauale. Ma ka küsisin, et kas oleks võimalik ilusamat või parema vaatega tuba. Suht tõrjuva suhtumisega tumedanahaline daam ütles, et vaatab, mida saab. Andis võtmed. Raha kohta letil küsis, et kas soovime vahetada. Andry ütles talle, et see on tip. Eleveil läksime ülesse tuppa. ... ... ... Tuba oli väike (tuppa mahus peaaegu ainult voodi) ja pime. Korruseliselt asus küll kõrgemal, aga vaadet polnud. Kapi ust polnud võimalik avada ja suured krohvi latakad olid kapi ees põrandal. Voodi oli ka väike. Igatahes hullem kui eelmine kord. "Noh nüüd on siis selge, et jutt jootraha andmisest ei pea paika", ütles Andry. Otsustasime siiski mitte protesteerima hakata...krohv põrandal oleks ju piisavalt põhjust andnud ja läksin alla pakihoidu. Kui üles tagasi jõudsin ootas Andry mind koridoris. Ütles, et kohe pärast minu toast lahkumist helises telefon ja küsiti, kas ta on toaga rahul. Tema vastas loomulikult eitavalt. Siis öeldi, et tulge alla ja tuba vahetatakse ära.
Uus tuba, khmm, oli kahetoaline. Mõlemad olid palju suuremad. Voodi oli suur. Õigemini oli neid kolm (kaks neist väikesed). Kaks televiisorit ja kaks kirjutuslauda, kappe oli rohkem. Vannituba oli siiski samalaadne. Selle hotelli remont, mis oli toimunud tõenäoliselt mõnikümmend aastat tagasi ja korisusviis ei kannata küll kriitikat, aga ruumide erinevus 10 usd eest oli hämmastav.

Kairega ja Ediga saime kokku juba varsti pärast saabumist. Eesti Majas oli reede õhtul baar avatud ja otsustasime uudistama minna. Seal me kokku saimegi. Suvel ei toimu Eesti Majas midagi. Aktiivset tööd alustab ta alles septembris, mil väidetavalt pidi sinna esinema tulema ka Meie Mees. Baaris oli seltskonda koos meiega alla kümne inimese. Populaarseim jook Saku Original. Meil neljal olid kõhud tühjad ja et Eesti Majas ei pakutud isegi suupistet- otsustasime söömas ära käia ja siis tagasi tulla. Kaire teadis täpselt rääkida, et Majas peaks leiduma ka Sovetskoje sampust 20 usd eest, mis otsimise peale ka leiti ja külma pandi. Käisimegi söömas ühes kreeka toidukohas. Kõik olid söögikoha ja toidu valikuga rahul. Ma ei usu, et toit maitses ainult tänu suurele näljale. Tagasi Eesti Majja. Seltskond oli suurenenud. Maret Ani oli seal oma u. 5 sõbraga või fannidega. Algamas ju US Open Grand Slami tenniseturniir. Üks ta sõpradest tundus ka eriti tuttav. Selgus, et mu endine majanaaber. Maailm on ikka väike.
Järgmisel õhtul kutsus Kaire meid külla ühele tuttavale. Andry otsustas mitte tulla - kaua ta ikka karskena pealt vaatab, kuidas teised pidutsevad.... Mina läkisin. Korter oli Central pargist ida pool. Tegelikult oli see küll stuudio, terassiga. Terass oli suur (eriti kui arvestada New Yorgi korterite suurust (väiksust) ja asus kõrgemate majade vahel. Tallinnas ei muretseks ma tõenäoliselt küll sellist elamist, kus naabermajad mu suvisele tõenäolisele lemmikkohale ülalt alla vaataksid, aga siin tundus (oli ka) ta ahvatleva luksusena.Vahva ja lõbus oli. Leidsime mõningaid sarnasusi Sex and the City peategelastega, ainult Edi "tegelaskuju" leidmisega oli mõningaid raskusi- tal ka kõige suurem ja konkurensitu valik. Ja pelaegi, näitelmisannet oli tal piisavalt, et mängida keda iganes.

Lõbus õhtu sai kiirelt läbi ja ka järgmine hommik. Lõuna ajal väljus aga juba meie lennuk. Lennujaamas olid suuremad järgekorrad kui harilikult. Tänu Londonis toimuvale ei tohtinud ka joogivett kaasa võtta. Õnneks siiski arvuti ja fotokatega ei tekkinud probleeme. Pool päeva Prahat ja siis õnnelikult, väsinult ja täis muljeid Eestis tagasi.

24. augustil läksime siis rongile. Seisime autoga koos teiste soovijatega sabas. Kui meie kord saabus, siis kohalik töötaja küsis dokumente ja pileteid. Andsime.
Vaadates piletitele küsis: Nii, et sina oled siis Maret Tallinn
Mina suht möhh ütlesin. Tegelikult küll, et ei ole. Andry ei tunnistanud ka enda nimeks Andry Tallinn.
Tundus, et piletimüüja oli teinud oma valiku sobivatest sõnadest meie passides.
Nalja tegi see ka kontrollile, kui me ütlesime, et see me kodulinn ja üldse Eesti pealinn.
Ta ütles, et kui me soovime nimed õigeks parandada, siis... me ei soovinud.
Kaks aastat tagasi San Franciscos kirjutati pesumajas kviitungile Andry nimeks Juhiluba.

Rong oli hõbehall, kahekorruseline ja vaikne (häbematult vaikne võrreldes vene rongidega-ütles Andry). Meie kupee oli teisel korrusel
See oli imepisike, aga seal oli kõik olemas. Kaks voodit, millest ühe sai teha kaheinimese voodiks, tool, laud (kokkupandav), tualettis oli isegi dushi võimalus. WC oli nii väike, et seinale oli pandud optimistlik kiri, et sind võib üllatada kui hea võib olla istudes dushi võtmine.
Rongis kutsuti juba enne jaamast lahkumist veinile, snaksile ja kohvile. Vein oli hea ja kogus oli piiratud ainult igamehe viisakusega (ühe istanduse promo). Snaksiks olid puuviljad, küpsised ja maisikrõpsud.
Õhtusöök oli ka hinna sees. Mina võtsin kana, Andry kala. Maitsev oli ka. Ja ajal kui meie sõime, olid meil voodid üles tehtud
Ja rongisõit oli tõesti vägev. Mul pole aimugi, mida see paar Orlandos kiitis, aga meie... enamuse ajast magasime. Pärast selliseid tormavaid päevi, oli lihtsalt hea mitte midagi teha. Isegi raamatud, mida me rongi kaasa võtsime jäid meist peaaegu, et puutumata.
Rong hilines Washingtoni kolm tundi, mis aga ei tundunud kedagi üllatavat. Üks seltskond ütles, et nad pole kunagi õigel ajal jõudnud. Ahjaa. enne Orlandost lahkumist hoiatati, et Lõuna Carolinas võib tulla viivitus, sest torm peaks jõudma sinnakanti rongiga ühel ajal. Aga sellest ei tea me midagi.

Pontu saime ka "kuudist" kätte vigastamatult

Disneyland MGM Studio park

Roswellis nägime muuseumis UFOde pilte, aga Floridas kulgesid nad hulgim mööda teid, üks sürrim kui teine. Eestis selliseid kohanud ei ole. Kui nad seal liikleks, siis leiaks nad tõenäoliselt kuskilt auguliselt teelt või trammirööbastelt kinnijäänuna. Madalad ju. Kiiruspiirangutest pidasid rohkem kinni kui suurem osa autosid ja enamuse roolis, üllatus-üllatus, olid kas memmed või taadid. Vot see on penisonipõlv.
Orlandos võtsime hotellis viis ööd. Esimesel päeval otsustasime mitte teha plaane ja lihtsalt tsillida ja hängida või midagi sarnast....
Kondasime natuke mööda poode. Sattusime ka Armanisse. Seal olid suurepärased allahindlused...teatud asjadele 90 protsenti. (sünteetilisest materjalist naiste pluusid ja seelikud, millel oli palju palju niite välja kakutud). Pärast sellist allahindlust jäi aga pluusi hind ikka ainult natsa alla 500 krooni.
Õhtul hotellis üritasin baaris tellida sellist õlut mida veel saanud pole. Coors. Küsisin pudelit näha. Baaridaam ütles, et neil hetkel seda ei ole, aga neil on Coors light. Ma siis põrnitsesin seda silti. No eil leidnud kangust. Küsisin. Ütles, et olla 5. Suht jahmunult küsisn, et kui lightis on viis, palju siis lihtslat Coorsis on. Tema ütles, et ikka viis. Ma küsisin, et kuidas ta siis light on. Tema, et kaloreid on vähem.
Läksin üles, küsisin Andrilt, et kuidas tema aru saab, et kui õlule light on kirjutatud (palusin mõelda Ameerika moodi). Ta pakkus ka kangust ja heledust ja siis jäi jänni...:D
Loomulikult kui me juba Orlandos olime, pidime ka külastama Universal Orlandot ja Disneylandi. Meie lemmikpargid olid neljast Disney pargist EPOT (sloganiks avasta ime) ja MGM studio (filminus). Universal Orlandos olid mõlemad pargid head. Üks pakkus silmale ja teine kehale või vähemalt laias laastus nii. Filmiefektid ja 3D kasutamine oli ka hea. Sellest on aga palju parem informatsioon saadaval internetis, et ma pigem ei peatu sellel.
Ühte asja tuleb siiski mainida. Disneylandis lehvis ikka veel Soome ja USA lipu kõrval suur ja punane sirbi ja vasaraga lipp!!!
Ühel nendest õhtutest aga otsustasime, et ostame toidu poest. Soovisime lihtsat võileiva materjali. Järjekordselt pidime nentima, et aega, närve ja raha kulutab palju vähem kuskil väljas söömine või kiirtoidukoht.
Poe ette parkimise (ja tegelikult ka poe leidmisega) läks hulga aega.
Kogused, mis poest on võimalik osta on suuuuured.
Et õlut alla kuuspaki ei saanud jäi see meil võtmata.
Igatahes jõudsime hotelli palju hiljem kui oleks jõudnud väljas süües (planeerisime varakut õhtut).
Ah, aga ega see meil esimest korda olnud.
Tark õpib teiste vigadest.
Rumal enda vigadest
Hmmm... meil juba paar korda sama kogemust ees. Tõele au andes tuleb tunnistada, et mõnikord võib toidupoes käiku lugeda ka kordaläinuks.

Florida.

Ega me päris oma peaga igasugu vahvaid asju avasta (vahvamaid muidugi omaenesetarkusest;)). Meil on raamat ka.
Raamatu nimi on Open 24 Hours ja see on kiid läbi USA osariikide. Kõik asjad seal just paika ei pea, aga valdav enamus siiski. Noh ja sealt saime kavala idee kuidas võita aega. Uurisime ja täiesti võimalik. Nimelt läheb Orlandost Washington DCsse rong, mis sõidab öösiti ja võtab ka Pontu peale (ainuke autovedamise rongiliin USAs). Jääb küll osa idarannikust nägemata, aga see-eest Florida jaoks rohkem aega. Kui me raudteejaamas piletisabas seisime oli meie taga üks paar aastates 40 ja uurisid, et mida ja kuhu. Kui teada said, sattusid vaimustusse. Ütlesid, et nad on korra sõitnud ja see on tõsiselt vahva ja lõbus. Mis saab ühes rongisõidus nii erilist olla? Eks saame teada...
Meie järgmine eesmärk Key West
Et Key Westi jõuda tuleb läbida terve hulk muid saarekesi (Keysid). Umbes 100 miili pikkune tee viibki lõpuks viimase lõunapoolse punktini Ameerika Ühendriikides, kust on Kuubani ainult 90 miili. Ehki igal Keyl on midagi, mida teha, läbisime meie nad peaaegu peatusteta. Ühe peatuse tegime Grassi Keyl, millel asub delfiinide uurimiskeskus. Kuigi brozüürid hoiatasid, et tegelusteks delfiinidega tuleb ette broneerida kuni kuu, sain mina kokkuleppida ujumise järgmisel päeval. Me oleme muidugi Floridas just sellisel ajal, kus on kõige turismivaesem ja hinnad hotellides odavaimad. Ma aga ei ütleks, et neid ka praegu vähe on. Populaarseim aeg on siin talvekuudel.
Key Westis toimub igal päikeseloojangul show, kus erinevad mustkunstnikud, muidu trikimeistrid ja näitlejad kogunevad, et näidata oma oskusi. Vägev, ainult päikeseloojanguga oli kitsas. Puges pilve.
Loomulikult proovisime ka nende paljukiidetud kööki. Meie valikuks oli kalarestoran ajaloolise sadama juures. Haid mida me proovida soovisime, menüüs polnud. Mida mina sõin on mulle osaliselt siiamaani saladuseks, aga maitsev ta oli. Meie suhtlusaldis ettekandja teadis rääkida, et neil ka üks eesti noormees köögis töötab, aga täna teda mitte kohal polevat. Palusime siis talle tervitused edasi anda.
Hoolimata sellest, et maailmalõpuks kutsutakse tihti hoopis Austraaliat, tundus mulle just see koht lõpuna. Ja seda sellises heas mõttes. Üüratult hea auraga koht. No tuled siia, viskad varbad vette, püüad mõne kala, surfad natuke. Tegelikult ega ma tea, aga inimesi oli seal küll igast maailmaotsast ja nad tundusid õnnelikult. Rahulikult kulgevad ja õnnelikud.
Meie aga ei kulgenud rahulikult. Hommikul, pärast päikesetõusu ja tibake logelemist tagasiteele. Grassy Keyl oli kokkulepitud ujumine delfiinidega, millist võimalust mul tõenäoliselt teist korda ei tule.
Enne oli õpetus kuidas käituda ja kuidas mitte. Ja siis delfiinid. Olime kuueses grupis ja meiega tegelseid kaks delfiini, isa ja poeg -Tanner ja A.J. ja nende juhendaja. Juhendaja oli ainukesena veest väljas andes delfiinidele vahetevahel preemiaks jääkuubikuid ja kala. Delfiinid olid vahvad, sametised ja soojad, suhtlusaldid ja andekad. Ah, jälle üks asi, mida ei oska kirja panna.
Põikasime sisse ka Evergladese rahvusparki. Ainuke koht maailmas, kus alligaatorid ja krokodillid koos elavad. Meie ei näinud kumbagi liiki. Meie õnneks ei kohanud me seal ka moskiitosid, keda suvel pidi hulgim olema

Ööbisime Miamai Beachis, et see aga oli meil suht juhuslikuks ööbimiskohaks, siis seal me pikalt ei peatunud. Õhtul oli rannaäärsed kohvikud paksult rahvast täis ja kauplused avatud, hommikul tänavad tühjad...eriti kui võrrelda õhtuga. Poed avati kell 10, 11.
Meil hommikul 11 chek out. Teele... Orlandosse...

Roswellist lahkudes arendasime tempot. Avastasime, et kui kõik päevad kokku lugeda ja asjad, mida me vaadata soovime paika panna, siis kipub ajast napiks jääma.
Seega...
New Mexikost Teksasesse. Ignoreerisime Never Lost Systemi soovitust pöörata lähemale kiirteele-kasvõi tagasisõidu hinnaga ja kokkuvõttes võitsime miililiselt u. 200 ja ajaliselt kindlasti ka (teed polnud nimelt üldse mitte kehvad).

Teksas siiamaani on ühenduses sellise klausliga, et kui soovi on võivad Ühendriikide nimekirjast lahkuda. Lääne pool olid lagedad maad, väikesed külad ja kummituslinnad... noh just täpselt sellised nagu metsikus läänes olema peavad. Seal oli ka palju väikseid naftapumpasid. Ida aga rohelisem ja linnastunud. Meie teele jäi muidugi ka Dallas ja Fort Worth.

Louisiana
Sattusime läbi sõitma just enam vähem ajal, kui möödus aasta New Orleansi üleujutusest. Ja sellest anti märku. Raadios vähemalt. Vestulusshowd, et kuidas käituda kui jälle juhtub ja mida keegi head või halba koges.

Luisiana ja Mississippi piiril teatavasti Mississippi jõgi ja seal nagu vanastigi on võimalik paatidel kasiinos mängida. Jälle tutvustavad suured ja värvilised sildid.

Alabama. Alabama läbisime nii väikeses osas, et jätaks peaaegu et mainimata, aga..
Jõudsime õhtul pimedas Mobile linna ja meid tabas äikesetorm. Et aga meie soovitud ööbimiskoht oli teiselpool linna, oli vaja ületada Mehhiko lahe sopistus üle sildade. Vesi oli nii üleval kui all (lahest viskas sillale), välku lõi nagu paar meetrit autost edasi ja nähtavus oli malbelt öeldes kehv. Aga seda õnnelikumad olime me hotelli jõudes. Hiljem öeldi meile, et laht on sellise ilmaga tõsiselt ohtlik. Ega seal jah peale meie palju liiklejaid olnud.

Ja lõpuks Florida

Üldiselt me läbisime need maad nii kiiresti ja kanrtrirütmides, et hakkasin Pontut juba hobuseks pidama. Harilikult ma ei ole eriline kantri austaja, aga siin...noh kuidagi sobib. Ja teatud osariikides püüab raadio just enamasti kantriviise kinni.

Hoolimata sellest, et "ükski normaalne inimene ei tule augustis Arizonasesse", ei tahtnud Arizona meid mitte lahti lasta. Otsutasime, et vaatame Tusconis saguaro kaktuseid. Seal ümbruses nimelt kaks saguaro rahvusparki. Esimene oli poole tee pealt kinni ja teine oli üldse kinni, mida me aga nägime oli mets. Kaardile kirjutatud...National forest, mis üllatus üllatus koosnes ka kaktustest. Hiljem, kõrgemal lisandusid ka puud. Vaade linnale ja ümbruselt oli päris hea, sest kõrgus oli ka üle 8000 jala.Järgmine meie huviobjekt oli Biosfäär 2. See sellline katse kinnisest Maa mudelist, natuke vihmametsa, savanni, kõrbe, 25 jalga sügav ookean, erinevaid looma ja taimeliike.Septembris 1991 saadeti sinna sisse ka kaheksa inimest, kellel oli eesmärk vastu pidada kaks aastat. Mida nad ka enam-vähem tegid. Kaks korda siiski tuli palli alla lisada hapniku. Inimesed sees kasvatasid kõrbe arvelt vihmametsa juurde ja reostasid ookeani, aga vastu pidasid.Kui uus meeskond oli sisse läinud ja seal kuus kuud olnud, siis kaks eelmise meeskonna liiget lõhkusid väljaspoolt ehitise ja seega rikkusid missiooni. Nüüd kuulub ehitis Columbia Ülikoolile.Lool endal pole viga, aga pärast seda kui inimesi seal enam sees ei ole, seda enam vaatamas ei käida. Isegi parkla oli veits rohtu kasvanud.
Edasi läbisime Appatside maa ja imeilusa Soolase jõe kanjoni.Ööbisime (kaardi järgi väikeses) suures suvituslinnas Pinetop. Ja et see oli järjekordse appatside maa piiril, mis siin ka lõpuks ometi rohelise ja koduse loodusega oli, käisime vaatamas ka nende kasiinot (teatavasti indiaanlaste maal kehtivad hoopis muud õigused kui ülejäänud Ameerikas). Rahvast puupüsti täis. Aga hoopis teine õhkkond kui Las Vegases. Järgmisel hommikul ületasime New Mehhiko piiri. Mööda 60 teed sõites sõitsime mööda (kaardil samasuurelt märgituna kui Pinetop) mahajäetud linnadest (kummituslinnadest). Lagunenud majad ja autovaremed.
Roswell. Jõudsime õhtul Roswelli ja külastasime pubi, mis tundus kohalike seas polulaarne olevat. Väljas ka reklaam...all you can eat... selgus, et see kehtib küll ainult BBQ ribide kohta. Mittesuitsetajate koht. Menüüs oli kirjas...õlu pole enam ainult hommikusöök. :D
Uksest sisse astudes lähenesid meile kohe teenindajad ja pakkusid, et võiksime ise endale laua valida... kohad ju head kõik, aga....sellist laga nagu seal pole ma põrandatel veel näinud.... põhiliselt küll maapähklikoored, aga neid oli.....palju. Kui üks järjekordne lähenev noormehest teenindaja kysis jälle koha valiku kohta ütlesin mina...see koht meeldib väga, aga...
tema (hirmus abivalmilt)...liiga vali muusika?
mina...eee põrand on ....must
tno tõesti oleks jalgadel vähe ruumi
tema... hea kliendi jaoks teeme kõik, ka põranda puhtaks
:D
Nii oligi. Kahekesi tõstsid laua ära ja pühkisid suurema sodi kokku.Varem pole meie jaoks ei Eestis ega mujal näidatud üles niisuurt lahkust, et pühitakse põrand üle:D. Tõsi küll, seda pole ka nii pakiliselt vaja olnud.Toit oli maitsev ja suht soodne. Kujundus ja muusika hea. Koha nimi Farley`s.

Nevadast välja Californiasse ja siis Arizonasesse. Lihtsalt tee läks nii. Arizonases sõitsime piki Colorado jõge allapoole. Mäed olid hoopis teised. Selline tunne tekkis, et kuskil peavad olema trollid. Meie neid ei kohanud. Meie õhtune eesmärk oli aga Lake Havasu City.Sinna ostis kohalik puhkepiirkonna arendeja Robert McCulloch kuuekümnendate lõpus London Bridge Londoni Towerist 2,4 miljoni dollari eest, mis kivi kivi haaval lahti võeti, kohale toodi ja kokku pandi. Sild ühendab mandrit saarega, mis asub jõe keskel. Armas koht. Pakub puhakmisvõimalusi. Kõike mis on veega seotud ja golfi. Me aga sinna kauemaks ei jäänud.Hommikusöök ja edasi.
Otsustasime võtta kaks ööd piirilinnas kaksiklinn-Nogaleses, et käia ara Mehhikos samal ajal kui meie asjad oleksid turvaliselt hotellis. Juba enne Nogalesesse jõudmist muutusid ehitised, majad, kirikud ja isegi sillad, mille alt me läbi sõitsime olid ehitatud ja kaunistatud mehhikopäraselt. Linn ise üllatas meid oma umbkeelsusega. Juba hotelli vastuvõtu lauas sai naine (silmnähtavalt mehhiklane) meist vaevalt aru. Tüüpküsimusi-vastuseid ta muidugi teadis...ja õhtusöögikohas kutsuti meile kassapidaja tellimust vastu võtma.
Hommik ja Mehhkio piir... jalutasime voolavas järjekorras üle. Ka lunimise peale ei õnnestunud meil templit passi saada. USA poole minev järjekord oli paju pikem.Kohe pärast piiri ründasid kohalikud pakkujad... takso ja ravimid. Ka retseptid oldi nõus valmis kirjutama. Ravimid on ka üks põhiline kaubaartikkel, mille järgi sinna minnakse. Üle piiri tagasi tohib aga tuua ainult USA arstide poolt väljakirjutagud retseptidega ravimeid. Läbiotsimisi me aga ei näinud. Kui olime linna turismipiirkonnast välja saanud läks olukord tunduvalt rahulikumaks. Linnas on ainult üks peatänav, väike tegevus ka paaril kõrvaltänaval kohati ja siis algavad mäed, mille külgedel on elamud.
Kindel plaan oli Mehhikos tekila ära proovida. Loomulikult koos kohaliku õpetusega. Ei saa nimetada, et ma just suur tekila sõber oleksin, aga.....üllatavalt hea. Muidugi atmosfäär oli ka vastav. Ja õpetaja oli abivalmis.
Inimesed on hoopis teistsugused...loomulikult. USAs tundub, et mõnele mehele on ikka nokats pea külge kasvanud-isegi restoranis ei võeta ära. Kahtlustan, et mõned mehed sündisid nokatisga ja see lihtsalt kasvab koos kehaga. Üle piiri ja...punutud kaabud populaarsed, aga käisid ka peast ära.Tagasiminek üle piiri oli raskem-nagu arvata oligi...Esiteks oli juba järjekord pikem. Piirivalvur, nähes meie passe, suunas järjekorra ümber ja kutsus meiega tegelema teise mehe. See uuris meie passe. Käskis meil seista kindlas nurgas ja sealt mitte liikuda. Küsimused olid põnevad ja esitatud sellise range...ma näen teid läbi... häälega...
Tema: Mis äri te Brasiilias ajasite?
Meie: Puhkus
natukese aja pärast
Tema Mis äri te Sri Lankal ajasite?
Meie: puhkus
Tema: Nii, et igal pool puhkus jah?
Meie: mhmm
Tema:miks just nüüd puhkus
Meie: noh avanes lõpuks töövaba moment
Tema: Mis te Arizoonas tegite
Mina: White water rafting suures kanjonis
Tema: aa suur kanjon..... miks just augustis Arizona? Keegi ei tule arizonasse augustis, liiga palav. See pole normaalne
Mina: Me polegi normaalsed
Natuke veel toksimist ja andis passid tagasi
Õhtul avastasime vägeva toidukoha Kuigi olin juba arvestanud mingi näksiga, mille me hotelli kaasa võtame, kohe kutsus üks mehhiko koht meid sööma...asi oli ka seda väärt. Toidus olid maitsed kõik paigas. Ports oli üle hulga aja normaalsuurusega ja vastavalt ka odavam. Äärepealt oleks siiski ühe apsaka teinud. Tellisin toidu kõrvale margaritat...võtsin nimekirjast...keskmise. selgus, et ma soovisin tellida 1,2 liitrise joogi. Õnneks jõudsin siiski end parandada (tänu korduvatlele ja erinevate teenindajapoolsetele üleküsimistlele) ja sain normaalsuuruses. :P

Written by Andry
tsenseerimata :)

Sel ajal kui Maret kondas suures kraavis ja vahtis kadunud indiaanlaste elupaiku, sattusin mina pooleteiseks päevaks suure vihma kätte, mis viis minu plaanid lühendatud varianti. Pärast seda, kui sai lehvitatud ja Maret ronis bussi keerasin mina ''Pontu'' nina uuesti Utahi poole. Esimeseks peatuspaigaks sai sild, mille alt Maret libises kanjoni poole. Mina vaatasin sealt ülevalt neid paate ja......uuesti ''Pontule'' hääled sisse ning suund läks Glen Canyoni elektrijaama tammi juurde, kus on üks USA hüdroelektrijaamadest. Enne kohalejõudmist sõitis mul sabas oma 5...6 miili politseipatrull. Kõhe tunne oli. Tammil käidud, ning nüüd viis teekond Moabi Utahi punaste kaljude juurde. Nii nagu sai piir ületatud ja Mehhiko Mütsi linnakesest läbi sõidetud hakkas hirmsat moodi sadama. Ööbimiskohaks sai Blandingu nimeline alkoholivaba linnake, kus restoranis oli kõige kangem jook 0,5 % õlu ja sama kehtis ka poodide kohta. Järgmisel vihmasel pärastlõunal sai siis Moabi jõutud. Vihm, vihm. ''Pontu'' abiline Neverlost juhatas pikemale teelei, kuid jonnakas nagu ma olen, ei kuulanud sõna ja suunasin auto nina otse Colorado jõe orgu ning ei hoolinud aparaadi nõudmisest ''when possible make a legal U-turn". Poole tee peal andis tark aparaat lõpuks järele ja nüüd juhendas mööda minu poolt valitud teed täiesti isendast mõistetavalt. Puhas võit 40miili. Sellesinase tee lõpus nägin ma esimest mahajäetud linnakest. Linn oli nimesilt, aga koosnes mahajäetud majadest, varemetest ja unustatud autodest. Seda oli vaja tõesti näha... ''Kummituslinn vihmas" pole filmimeeste poolt välja mõeldud, sellised on olemas. Kuigi olin oma plaanidest kõvasti maha jäänud, võtsin suuna ''Magusa Maisi õgimisfestivalile''. Kuid mis festival see paksus vihmas ikka on...telgid püsti aga rahvast pole. Kui pole siis pole. Kohustuslik pilt tehtud ja minema-läbi vihma järgmist ööbimiskohta otsima. Vihma jätkus ka järgmise päeva esimeseks pooleks kuni mäeahelik sai ületatud. Ja oligi aeg niikaugel, et jälle öömaja, järgmisel päeval oli ju vaja ''kanjonihulgus'' peale korjata ning ootamas on Las Vegas.

Las Vegas.

Sõitsime Suurest Kanjonist üle Hooveri Tammi, kus parasjagu suured ümberehitused käivad, Las Vegasesse.
Juba Nevada piiri ääres olid vilkuvate reklaamidega hotellid, mis kutsusid kasiinosse, siis jupp tühja kõrbe ja seal ta kõrgus, Las Vegas. Iga aastaga kasvav. Ehitatakse uusi hotelle. Ju neid siis praegu vähe on. Peatusime suures hotellis, MGM Grandis, et tunda õiget feelingut.
Kontrast oli eriti suur pärast kanjonimatka. Kanjonis oli kõik ehe ja ehtne ja vana, siin uus helkiv ja võlts. Andry käis ja koputas seinu..ei ole marmor.... Loomulikult nägi kõik peensusteni viimistletult ehtne ja vägev välja.
Iga hotell oli omaette maailm koos oma VÄGA PALJUDE butiikide, kohvikute, restoranide, ilusalongide, spade, ujumisbasseinide, konserdisaalide .... ja loomulikult kasiinodega. Peauksest lobbisse sisenendes vist sai tõesti läbi ilma, et oleksid komistanud mingi aparaadi otsa, aga kui juba hakkasid liftide juurde või siis kohvikusse minema, siis viis tee läbi mängupõrgu...ja loomulikult mitte otse. Suutsime nii mõnigi kord ära eksida, sest kui tundus, et läbi hotelli minnes jõuame õige väljapääsuni kiiremini, oli see teede võrgustik nii ehitatud, et mingigi väljapääsu leidmine oli kergenduseks. Suunamärke väljapääsude poole me küll ei suutnud avastada. Suunamärgid näitasid erinevate sisemiste atraktsioonide poole. Oma hotellis orienteerumise õppisime siiski selgeks.
Atraktsioonid olid loomulikult vaatamist väärt. Meie hotellis olid näiteks kaks üüratult armast lõvikutsikat, paljudes olid oma tantsu täistundidel tegevad purskaevud olid veel delfiinid, haid, flamingod... Hotellis New York New York oli ameerika raudtee, mis sõitis üles-alla ümber hotelli. Sõitsin ka...uhhhh...
Eks me veidi kolistasime mööda hotelle. Hotellide vahel oli võimalik sõita ka monorailsiga, mis liikus kiiresti, aga aeg mis kulus hotellides endas liikumiseks....
Paar head elamust. Käisime vaatamas David Copperfildi. Eestis oli meie reaktsioon liiga aeglane, et pileteid saada. Siis Star Treki showd ja näitust. See oli tõsiselt üllatavalt vägev. Sind pandi olukorda, kus sa nagu oleks vastutav mingite asjade eest. Näiteks "võitlesime borgide vastu". Tegelikult kyll me istusime pisikeses ruumis koos u. 20 inimesega stereoprillid ees ja "võitlesime". "Kosmoselaev"me ümber lihtsalt lagunes osaliselt ära ja siis me vaatasime seal kosmost ja võitlust ja ....ah seda ei anna ju kirjeldada. Tulevikus käisime ka, aga sellest ei tohtivat me eriti rääkida, muidu muudame oleviku ära, seega...
Mingit tantsuetendust käisime ka vaatamas, mis -võibolla juba tänu parematele muljetele-ei tundunud olevat midagi erilist. Eriline oli aga pilt, mida nägime kui liikusime oma hotellis tagasi toa poole. Loomulikult läbi kasiino. Ühe aparaadi ees seisid lummatud nägudega kümmekond tiibeti? munka. Nende ees seisis yks harilikes riietes mees ja seletas ja vajutuas nuppe. Mungad vaatasid naiivsete vaimustunud nägudega pöörlevaid kettaid. Ehk meenutasid need neile palveveskeid, mida nad keerutavad.
Andry nägemus asjast: Ahnete kasiinoomanike käsi, kellel pole ikka veel küll, üritab enda kätte haarata ka eluvõõraste budda munkade hangitava raha.
Pontu hakkas Las Vegasesse jõudes nõudma õlivahetust. Oli ka juba üle 3000 miili sõidetud. Sõitsime siis Hertzi esindusse. Meilt taheti auto ära võtta ja uus asemele anda. Pärast pikka selgitustööd...umbes "ta on meile juba nagu pereliige", vahetati õli siiski ooteajal (kulus umbes pool tundi) ja anti tagasi. Iseesneset päris huvitav, mis auto nad vastu oleksid andnud. Meie autolaenutuse teeb laenutajatele keeruliseks see, et meile nõutav on Neverlost System, mida aga igas autos pole. Ja eelmisest kehvemat nad anda ei tohi.
Lahkumine Las Vegasest oli kergendus, mitte et linn poleks vägev, suurtsugune ja vaatamisväärne olnud, aga me olime lihtsalt sellest melust veits väsinud.

Suur Kanjon

Nüüd siis tagasi matkalt.
Alustasime Marble Canyon`ist milles voolab Colorado jõgi ja mis muutub Grand Canyoniks. Grupp oligi täis 14 inimest. Meile anti päästevestid ja sõit algas.
Uhhh...tagasi enam pöörata polnud võimalik ja ka katkestada mitte, sest enne Panthom Ranch`ni jõudmist välja nagunii ei saa ronida.
Esimene päev oli ilus ja kuum, vesi jääkülm, nii et istudes paadi kõrval olevatel täispuhutavatel torudel...ma tõesti ei tea õiget nime... oli meeldiv...kärestikkudes jääkülm karastus ja pärast kiire kuivamine kuuma päikese käes.
Õieti andis paadis istuda mitmes kohas....
ninas, kus suuremate kärestikkude korral oli raske leida aega, et hingata
kõrval olevatel torudel, kus said nii või naa märjaks, aga reeglina üle kahe hiiglasuure laine järjest ei tulnud
paadi külgedel, ninaga kaljuseinade poole toetades jalad torudele, kus oli võimalus, et väiksemate kärestike puhul jääd kuivaks. eriti veel, kui istud tagapool
paadi keskel, kus oli võimalik peaaegu alati kuivaks jääda.....aga mitte alati
paadi tagaosas, mootori juures, kus olid küll ainult meie kaks matkajuhti, kes vastavalt juhtisid meid edukalt jõgemööda alla jäädes ise kuivaks.
Tegime paar peatust, et turnida natuke, et näha kas indiaanlaste eluasemete säilmeid või siis looduse poolt tekitatud vaatamisväärsusi.
Õhtul peatusime kaljuääres oleval liivarannal, kus olid ka mõned põõsad. Meie gruppijuhtideks olid 25-30 aastased Scott ja Emily, kes silmnähtavalt ei korraldanud sellist matka esimest korda.
Meile tehti selgeks, et urineerimise võime ära teha kus iganes vee ääres, aga jälgi maha jätta ei tohi. Raskemaks juhuseks organiseerisid nad WC, mille sisu maha ei jäetud. Käsi pesime kraani all seebiga, kyll jõeveega, aga ikkagi... jalaga tuli pumbata, siis vesi tuli. Toit oli suurepärane.
Uskusin, et saan nendel päevadel ainult sandwitse, aga õhtuti oli soe toit. Eelroaks reeglina küpsised, millele sai peale määrida erinevat sorti juuste, teod, krevetid.... kõike ma ei tuvastanud... Põhitoiduks valikus sooja toitu. Kui midagi ei maitsenud, siis andis väga edukalt süüa midagi muud. Ja eranditult kõik oli väga maitsev. Isegi magustoit oli.
Situatsioon oli nagu realiti shows. Tasakesi toimus tuvumine kes on kes. Hiljem vastavalt olukordadele arusaamine kes on kes.
Magamiseks anti meile veekindel pamp, milles oli suur sinine kilelaadne alus allapanekuks, veekindel madrats, magamiskott, padi.... Valisime liival endale kohad, kuhu end magama panna...ja tuttu. Natuke liiga soe, aga talutav. Pimedaks läks vara ja hommiku äratus oli 5.30, et kasutada ära võimalikult hästi päevavalgust.
Shanon, 18 aastane tudeng, kes oli siin oma 2 aastat vanema venna, ema ja isaga (Philadelphiast) rääksi hommikul, et vaadates tähti, mõtles ta, et miks ta küll igal öösel lageda taeva all ei maga, kuni....
Meid tabas liivatorm pimedas. Kaitsesin end liiva vastu. Magamiskott ja padi tundusid mõttetud, seega toppisn need pampu tagasi. Ärkasin selle peale, et mu külg oli väljakannatamatult märg. Ja ladistas ikka veel. Päästa polnud enam midagi. Ülejäänud olid tõmmanud paarikaupa endale kile peale. Minu kile oli nii märg ja liivane, et seda ei kannatanud puudutadagi. Otsisin välja oma kilest pontso ja istusin asjade otsa kaitstes neid nii palju kui võimalik. Kõik visklesid. Umbes tunni pärast hahetas ja kõik ronisid välja kohvi otsima.
Selgus, et minul oli läinud veel kõige õnnelikumalt, sest hoolimata lisakilest, olid neil nii magamiskotid kui ka padjad märjad. Koos päikesetõusuga kadus ka vihm.
Ja hommikusöögiks... eggs, in any style ,peekon, vorstid, röstsai, müsli (einevat sorti), apelsinimahl...ehk midagi veel, aga sõnu pole niigi...
kusagil kaljupõhjas viietärni hommikusöök.
Asjad kokku ja teele...
Uued kärestikud ja uued mäed ja uued peatused...
Iga päev, enne uut kärestikku (ja mitte ainult), Scott (või siis Emily) jagasid informatsiooni... Enne kärestikke kõlas see umbes nii.... "Aastal 1975, sõitis siiakanti grupp teadlasi ...... ....... ja rohkem pole neid nähtud" Varieerusid loomulikult aastad, tegeleased ja põhjused, aga lugu lõppes alati ühhtemoodi: "Good lack and have a nice day". Kõik väljusid siiski elusalt.
Räägiti ka lugusid indiaanlastest, nende kommetest, mis puudutab kanjoni ja tammiehitusest, mis sinna plaaniti...
Päeva esimesel poolel oli ilm märksa külmem, mis õnneks muutus
Õhtul telkisime(jaaaa....selgus, et meil olid ka telgid.....!!!! ainult, et ei oodatud vihma) Seekord oli suurem liivarand, koos põõsaste ja ..eee.... puudega. Matk aga, mis me sealt tegime oli vägev... Umbes 600 jala kõrgusel asuvasse suht järsku kaljuserva pidi indiaanlaste kalju sees olevasse umbes 800-1000 aastat vanasse eluasemesse...matk oli vägev, vaade oli vägev. Ülejäänuid (st ameeriklasi) hämmastas just kõige rohkem see, et sellisele kohale oli ikka veel ligipääs. Kas keegi polnud kedagi kohtusse kaevanud, kui ta end seal vigastas? Kas tõesti keegi polnud kukkunud?
Hommik. Nagu arvata oligi, kui telgid üleval ega siis saja
Kärestikud läksid tigedamaks ja vee värv muutus. Kohal, kus Colorado ühineb Väikese Coloradoga, muutub vesi oranzikas-pruuniks. Algul ei tahtnud keegi märjaks saada, aga...see ju ainult liiv. Ja mööda lasta võimalust ka ei tahetud, et tunda adrenaliini, hoides kinni ainult mingitest nööridest.
Õhtul järjekordne imekaunis koht. Mul eriline "apartement" vaatega jõele. Samal õhtul, kui olime söönud ja endale võileivad endale homseks ronimiseks kaasa teinud, läksime ka vaatama Fantoomi Rantsot, pool miili paadiga ja miil jala. Pime oli. Rahvast oli palju. Rahvusvaheline seltskond. Küsisn luba jätta Eesti lipp Ranchosse. Ütlesin, et see minu jaoks nagu Everest, kuhu ma iialgi tõenäolislt ei lähe. Võeti rõõmsalt vastu. Tehti pilti, ka külaliste pool....:P. Vot nii

Viimane hommik. Äratus kell viis, et mitte jääda välja matkates liiga kuuma päikese kätte.
Kõik ülejäänud läksid Bright Angeli matkarada pidi ülesse, mis oli üheksa miili, aga varjulisem ja lihtsam. Mina mööda teist. Raskem, järsum, seitse miili (linnulennult küll umbes kilomeeter), aga väidetavalt ilusamate vaadetega ja mida mööda välja ei tulda reeglina, sisse aga minnakse küll. Mul aga oli eeltöö tegemata ja Andryga kokkulepitud kokkusaamispunkt just seal. Scott ja teised üritasid mind küll ümberveenda, aga .... kõhklesin ja läksin.
Ei saa just kurta, et oleks olnud liiga lihtne või siis jahe. Inimesed, kes vastu tulid, olid nagu sõbrad, tervitasid, soovisid jõudu ja rääkisid plaanidest. Kõik plaanisid, kes rutem, kes hiljem välja minna mööda teist rada. Cedar pointis, 1,5 miili enne ülesjõudmist, oli ka rancher, kes inimestele, kes sel kellaajal üritasid alla minna, tegi selgitustööd, et enam ei maksa, päike ja palavus. Päris üksi ma ka polnud. Üks noormees-neiu alustasid minust natuke varem.
Ülesse ma jõudsin. Väsinud, aga hirmus õnnelik. Hirmus hirmus õnnelik.


Aitähh Scottile ja Emelile Flagstaffist, Heidile ja Davile Los Angelesest, Danale ja Toddile Bostonist, Debbile, Shanonile, Thomasele, Timile, Philadelphiast, Johnile ja Nathanile Arizonast, Samile Washingtoni osariigist ja Randile ja Josephile Floridast



Teks kõlab ehk kuivalt, aga tegelikult oli kõik WOW...isegi rohkem, palju rohkem. Lihtsalt kirja ei anna panna.

Cedar City

Cedar City, mis oli meie järgmiseks ööbimispaigaks on ajalooliselt kaevanduslinn, kaasajal aga Shakespeari festivali igasuviseks toimumiskohaks. Linna enda tänavad (ehk osariigilised) on palju laiemad kui linnadevahelised (ehk riigi poolt toetatud). See on ka üheks Utahhi linnade eripäraks tänu mormoonidele.
Võtsime ka loomulikult festivalist osa. Ei näinud me ei Hamletit ega Windsori lõbusaid naisi, sest sel päeval neid kavas polnud, nägime aga ühte äärmiselt lustakat ja hästi mängitud etendust, kus oli lõike nii siit kui sealt. Vabas õhus, ilusa ilmaga, kenad näitsikud ja noormehed müüvad prantssaiu...mida veel tahta.
Ja ei saa mitte mainimata jätta, et kohalik sherif on tore mees. Enne kui me olime otsustanud, kas soovime üle tee minna või mitte, peatus ta ja lasi meid üle tee. Mis teha tuli minna. Utahi liiklus on vasupidine New Yorkile. Kõik peavad reeglitest kinni...st et vist...

Hakkan juba ära harjuma siinse viisakusega. See tähendab et "How do you do" le (kostku see kas lifti oodates, hotelli+motelli astudes või kusagilt mujal) tuleb automaatselt koos naeratusega "Fine" voi "Very well, how are you... ?" Isegi koos vastava intonatsiooniga. Tegelikult on ju tore, et inimesed naeratavad nii palju, olgu see siis siiras või mitte. Teadlased on ju kindlaks teinud, et kui inimene suunurgad ülespoole tõstab, tõuseb kohe ka ta enda tuju.
Mõnikord lähevad nad küll tõesti liiale. Näiteks ühe suurima elektroonikakaupade keti kaupluste uste peal on tüüp, kelle (tundub, et) ainsaks ülessandeks on öelda naeratusega "Welcome to Best Buy". Ise näevad nad sealjuures välja ülimalt õnnetud. Muidugi, teised saavad vähemalt kaupluses ringi liikuda.
Täna aga ühes toidupoes ajal, kui Andry jäätist valis, olin mina käruga pooleldi keset ühte vahekäiku. Seljatagant kostis "Sorry", vabandasin ka muidugi ja lükkasin käru vahekäigust eest. Mees, minust möödudes, ütles mulle veelkord "Sorry about that". Ta vabandas sellepärast, et oli sunnitud häirima minu rahulikku vahekäigu blokeerimist??? Mis liig see liig. Andry ütles, et tahaks kohe vahepeal kolakat anda sellistele....;)

Kolmeteistkümnes päev

Täna hommikul looderdasime pikalt ja startisime hilja st umbes pool kaksteist. Aga polnud ka plaanis pikk sõit.
Zioni kanjon. Ilus ja eriline nagu nad kõik. Suuruse poolest ei anna muidugi Grand Canyoniga võrrelda. Värviline. Mäed valgest kuni punaseni. Et kanjoni idapoolsest väravast väljuda tuli sõita kõigepealt mäkke. Meie Pontu Abi ehk GPS näitas pikalt sellist pilti.

Siis läksime Korallroosade düünide osariigi parki. Düünide kohta natuke vähe liiva, aga roosad nad olid silmipimestavalt.

Siis veel natuke imeilusate vaadetega sõitu ja olimegi ööbimiskohas.
Täna on viimane õhtu enne kanjonisse laskumist.
Noh eks paistab...
Eks ma natuke pabistan ka.
Lähen nüüd pakkima

Utah

Kohe pärast piiri muutus loodus. Mäed olid nagu samad, aga "tuustid" mäekülgedel olid rohelised ja neid oli tunduvalt rohkem. Isegi põõsad ju puud olid kohati täiesti olemas-ja mida edasi seda rohkem.
Saabusime Utahhi väikest mägiteed kaudu, et näha piiriäärset dinosauruste fossiilide leiukoha muuseumi. Meie kallis Pontu Abi ehk Never Lost system harilikult ikka juhatab meid vastavalt meie soovi järgi kas vähemsõidetavat või kõige kiiremat teed pidi kohale. Mõnikord aga mängib vingerpussi. Soovisime minna kõige kiiremat teed pidi, mida ta alguses ka näitas, siis aga mõtles ümber ja juhatas meid väikesele mägisele teele. Meie muidugi uskusime teda. See oli aga omamoodi kogemus. Eestis nii väikene tee oleks kindlasti väga kehvasti läbitav kruusatee. See aga oli küll kitsas, aga ikkagi asfalt. Ja tee ääres olid küll väga üksikud, aga siiski suhteliselt uhkemad ranchod. Kohale me jõudsime.
Kahjuks dinosauruste kivistisi me ei näinud. See osakond oli suletud. Nägime aga kaljujoonistusi, mis oli kaljusse toksitud 800-1000 aastat tagasi.
Õhtuks jõudsime Salt Lake Citysse. Ja võtsime kaks ööd Little America hotellis. Enne polnud selles hotelliketis ööbinud. Üüratult armas. Isegi fuajees on värsketest lilledest hiiglasuured lillebukettid. Ja tuba...
Järgmine päev avastasime linna. Linna on iseloomulikuks teinud loomulikult mormoonid. 19 saj keskel tulid nad siia Bringham Youngi juhtimisel. Young lõi vaia maasse ja ytles, et siia saagu kirik. 40 aastat ehitust ja valmis ta oligi. Kirik on vägev. Väljast igatahes. Sisse lastakse ainult mormoone endid. Aga arvestades abihoonete ja Youngi enda maja sisu ei saa see mitte vähem suurtsugune olla ka seestpoolt. Kohe peale kiriku aeda ümbritseva aia väravast sisse astumist astus meie juurde üks õde, kes pakkus tutvustavat ringtuuri. Abivalmilt küsis kust me pärit oleme ja mis on meie emakeel. Andryl viitas oma särgile, kuhu suurelt Estonia peale kirjutatud. Et meil ka räägitakse eesti keelt oli tema jaoks pettumuseks. Neil giidina teenivad õed oskavad kokku 42 keelt, aga eesti keelt nende hulgas tema ei teadvat olevat. Abivalmis oli ta ikka. Loobusime siiski abist ja hakkasime omal käel uurima. Oli ka mida vaadata. Samuti on näha igal pool linnas, et 2002 olid nad taliolümpia korraldajateks. Ümberehitused mis sel ajal tehtud... Muusikaline purskaev. ..Vana rongijaama ümberehitus on ka tõsiselt armas. Olümpiaküla, mida reklaamib ka vaatamisväärsusena me siiski vaatama ei läinud. Niigi jõudsime hotelli nii väsinuna, et otsustasime tellida toidu tuppa. Andry tellis pisikese võileiva ja mina salati. Suurt võileiba ei ole me veel julgenud tellida.

Praegu on üheteistkümnes hommik. Erinevalt eilsest tuleb täna paksu vihma. Aknast paistab hoolimata vihmast kauguses olümpiakeskuse poolt leek, mis tundub olevat olümpiatuli. Meie....teele....

Läbisõit Wyomingist

Wyomingi lõunaosa oli tõsiselt masendava loodusega, kui seda übrust üldse nii nimetada saab. Ainult kõrb ja poolkõrb. Raadiokanalitest mida me Pontu vahelduva eduga kinni püüdis tuli kas kantrimuusika või oli see usuteemaline kanal.
Wyomingon on küll üks suurimaid USA osariike, aga rahvaarv on seal väikseim. Vaadates enda ümber pole see ka ime. Aga oli omamoodi lummav vaadata seda lõputut tühjust, mida läbisid hiiglapikad rongid. Ühel lugesime ka vagunid üle 163, aga mitte ei usu, et see oli pikim mida me nägime. Loodus muutus kui lähenesime läänepiirile, mitte küll rohelisemaks aga mägisemaks. Isegi looduspark, mis asus Green Riveri paisjärve kaldal ja mis on kaardile märgitud suhteliselt rohelisemalt, ei olnud tegelikult rohelisem. Liiv ja kivid mõned üksikud vaieldavat värvi põõsad ja siis vesi....
Ujuma ja edasi Utah.

kaheksas hommik
Ottumwa, Iowa

Vahepeal läbitud osariigid:
New Jersy
Pennsilvanya
Ohio
Indiana
Illinoise
Viimas öö ööbisime Fairfield Inn hotellis.Hoolimata liikumise kiirest tempost on jalad liikumatult. Niisiis, et mingitki koormust saada läksin hommikul jooksma. Lifti sisenes minu järel suurte kottidega vanem härra. Vabandades oma kottide hulga parast, seletas ta uhkusega, et nad nelja nädalasel reisil.
mina: meie kuue
tema: meie Floridast
mina: meie Euroopast
tema: wow
mina:.....
tema:.....
1:0 minu kasuks.
st. minu vanaema kooguga kaev on parem kui tema vanaema vändaga kaev....
Ottumwa on u. 50 000 elanikuga linn, mille keskel on mõned kõrgemad majad. Ülejaanud on eramajad. Umbes nagu Tallinnas Maarjamägi, aga kolm tähtsat erinevust.
Majad on reeglina yhekorruselised ja vaiksemad.
Pole aedu, ainult muruplatsid ja mõned lillepeenrad
Lipud
Lippe on võimalik panna erinevatesse kohtadesse maja ümber:
suur lipp lipuvardaga muruplatsil
lipp maja küljes (voib olla ka mitu)
postkasti küljes
akna ees
lillepeenras
liivakasti serval....
kindlasti on veel võimalusi.
Peale selle on mõnede majade küljes ka lippuvärvides rosetid. Iga maja kyles kyll lippe ei ole, aga teiste küljes on jälle topelt rohkem.
Meie autol on ka lipp. Loomulikult Eesti lipp. Autol lipu koht puudub. Kinnitasime ta kõrvalistuja poolse tagumise akna ette. Teine tunne sõita :)
Hommikul käisime garage salel. St et inimene kuulutab, et ta hakkab oma asju müüma nt reedel laupäeval ja et olete oodatud. Sel reedel oli neid ajalehe kuulutusi üheksa (nii vaikese linna kohta on palju ju!!!). Meie käisime kahel. Tundub, et kohalike seas populaarsed.
Teele...
Viimased osariigid pole olnud eriti vaheldusrikka loodusega. Vaatad ühele poole- maisipõld, vaatad teisele poole-maisipõld. Otsustasime siis jargi proovida, kuidas maitseb magus mais, mida teeääres ikka reklaamiti.Pidasime kinni. Müüjat pole. Seeeest oli suur kiri, mis seletab, et raha tuleb panna plekkkarpi ja et kaksteist maisitolvikut maksab 3 usd. Üllatavalt mahlane ja magus.
Õhtul laksime drive-in kinno. Haarates endale juba mõnulemiseks eelnevalt kiirtoidukohast toitu ja juua. Rahvast oli päris palju.
Heli kuulmiseks oli võimalik keerata raadio lainepikkusele 90,1 voi tõsta endale autosse auto kõrval asuva posti otsas kõlar.
Kolm miinust:
1.film oli nähtud (Kariibimere piraadid II) ,
2.mul oli hirmus suur uni-ärkasime hommikul vara (kui Andry ei oleks mind pidevalt toginud oleksin rahumeeli kogu filmi maganud)
3. väljas oli tappev palavus. Meie Pontu (kutsume nii oma Pontiaci) termomeeter näitas yle kolmekymne kraadi. Konditsioneeri käima ei osanud panna, ilma et tuled põlema läheksid ja tuledega vilgutada ka ei tahtnud. Kellegil teisel ka auto ei töötanud. Inimesed vaatasid kas autost+ uksed aknad pärani-või istusid auto ees kaasavõetud toolidel. Subtiitrite saabumine oli tõsiseks jahedaks kergenduseks
Aga nüüd on nähtud.

Tänu ettenägematutele asjaoludele, mis võiksid kogemustele toetudes juba ette planeeritud olla, saime nii hilja koju, et pakkisime asjad kuue nädalaseks reisiks alles hommikul, tund enne kodust lahkumist. Saabumispäevaks oli mu sünnipaev. Hakkasime sõitma kell 8 Eesti aja järgi ja kohale jõudsime peale lõunat nelja paiku. Päev venis 31 tunniseks. New York oli just selline, nagu ma mäletasin (see tähendab Mannhatani osa). Liiklusreeglid kehtivad ainult autojuhtidele-jalakäiale pole punane tuli mingiks takistuseks. Majad on hirmus kõrged ja turistid on igal pool. Uudiseks oli see, et nädalavahetusel on teenindajad tuduvalt vähem abivalmis, ütleks lausa....tigedad. Peatusime Pennsylvania hotelis keset Mannhattanit.Ööbisime NY neli ood. Hommiku alustajaks leidsime hea koha paar kvartalit peatänavast eemal. Kuigi Eestis ma nii tugevat hommikusooki ei söö, on siin heaks starteriks see klassikaline muna/peekon/kartul/apelsinimahl ja kohvi.
Teisel õhtul kohtusime Kaire ja Ediga. Kaire on kolinud New Yorki juba mitu aastat tagasi ja tootab Mannhattanil massöörina viie tärni SPAs, kuhu ta oli peale vastavate eksamite tegemist (et kesklinnas töötada tuleb teha spetsiaalne eksam) lihtsalt sisse jalutas ja pakkus end tööle. Meie hotelli ümbruses olid põhiliselt kiirtoidukohad. Teadjate inimestena vedasid nad meid hoopis Mannhattani kaguosas asuvasse East Villagesse migisse jaapaniparasesse toidukohta, kus valmistati toit meie silme all. Kõik külastajad lihtsalt istusid näoga köögi poole. Toit oli imemaitsev. hoolimata sellest, et minu toit koosnes pohiliselt pisikestes kaheksajalgadest. Andryl, nagu arvata oligi, krevettid. Kaire ytles, et selle koha leidsid nad ka tanu New York Times'i positiivsele arvustusele.
New York Times'i arvustuse leidsime teisestki restoranit NYs. Brooklynis asuvas venelaste linnaosas-Brighton Beachis. Ukraina restoran/tolkes savipott-karashok?/ kus sai pelmeene, seljankat ja borshi. Omanik käis meid ise tervitamas ja meie tellimusele pitsi viina kohta ütles, et neilt ei saa. Mul kurk oli ikka veel haige ja tundus, et pits viina ja just sellises linnaosas, kus valdav enamus reklaame ja tekste on vene keeles, oleks abiks küll. Abivalmis omanik aga soovitas meil käia ära poes ja osta ja kõrvale votta. Ega seda ei saa ju kahte korda lasta öelda. Enne pole kohanud, et restoranis soovitatakse oma viina juua. Niisiis tõingi ja jõingi. Andry hoolikalt mõõtis kaks sorme.....muuseas ...parem hakkas.
Veel üks hea toidukoha leid (loomulikult meie kohalike abiga)- West Villages asuv kuuba-pärane toidukoht, kus minul kahjuks toiduvalikuga ei vedanud (Andryl ja Kairel aga kyll). Vedas aga atmosfääriga ja joogivalikuga (kann Sangriat Kairega kahepeale). Restorani tagumises osas asus lehtla moodi varjualune. Ja teenindus...nagu oleksid oodatud pereliige. Kui olime lõpetanud toiduga, siis lähenes meie lauale Costa Rica noormees, töötaja, kes tundis huvi meie päritolu kohta ja väidetavalt tundes sugulust vähese rahvaarvu kohapealt-ütles, et neil elab 4,5 milj. inimest- pakkus meile konjakit. Konjak oli hea, aga peale poole kannu Sangria joomist... Kaire kysimusele, kas me veel ka omal jalal lahkume, ütles ta (mõõtes meid molemaid silmadega) tema (pidades silmas mind) lahkub küll ja sinu (st Kaire) ma kannan välja. Lahkusime siiski omal jalal ...napilt. Ja hommikul pohmakat polnudki.
Hommikul check out ja autole järgi, mis nüüd meil niiöelda päevaseks liikuvaks koduks. Et meie soovitud Ford Taurust polnud anti Pontiac Grand Prix. Loomulikult Never Lost Systeemiga. Andry käis veel korra läbi Eesti Majast. Ta nimelt andis kohalikku eestikeelsesse ajalehte kuulutuse, et ta eesti ordeneid ja aumärke ostab. Hea idee, eksju? Vahetoenäoline, aga võimalik:).
Noh ja siis ...Nägemiseni New York